On üks vana argumenteerimisvõte nimega õlgmehike. Selle võtte puhul omistatakse vastasele kõigepealt seisukohad, mida tal tegelikult ei ole, ning seejärel hakatakse neid suure hooga ümber lükkama. Kõigepealt ehitatakse õlgedest vastane valmis ja siis kuulutatakse võit tema üle.
Just selline tunne tekkis mul lugedes ühe sotsiaaldemokraadist rahvasaadiku arvamuslugu lastetoetustest.
Olgu siis kohe ära öeldud, et Reformierakonna juhitav valitsus ei muuda peretoetusi vajaduspõhiseks ega vähenda perede toetamist.
Ausalt öeldes häirib mind selline poliitikategemine. Mitte sellepärast, et kritiseeritakse Reformierakonda. See käib poliitika juurde. Mind häirib see, kui inimestele räägitakse asjadest, mis ei vasta tõele.
Pole ju paremat tähelepanu saamise võimalust kui rebida kontekstist välja mõni Jürgen Ligi tsitaat, kuulutada see Reformierakonna programmiks ja seejärel asuda seda suure kirega ümber lükkama. Aga see jäägu juba autorite südametunnistusele.
Kui ma vaatan viimaste aastakümnete perepoliitikat, siis ausalt öeldes ei ole põhjust häbeneda. Vanemahüvitis. Viljatusraviprogramm. Lastetoetuste tõus. Lasterikka pere toetus. Üksikvanema lapse toetuse tõstmine pärast aastakümneid kestnud paigalseisu. Need on otsused, mille oleme teinud lastega perede heaks, sest peame oluliseks, et Eestis sünniks rohkem lapsi ja peredel oleks lihtsam neid kasvatada.
Enne kevadistungjärgu lõppu kiitis Riigikogu heaks lisaeelarve ja perehüvitiste seaduse muudatused, millega tõuseb üksikvanema lapse toetus sügisest 100 euroni. Lastega perede hirmutamise asemel soovitan sotsidel vajalikke muudatusi toetada, sest lõpuks loevad teod, mitte sõnad.
Seepärast teebki mind nõutuks, kui püütakse jätta muljet, nagu sooviks Reformierakond lastega perede toetusi vähendada. See ei lähe lihtsalt kokku sellega, mida oleme aastate jooksul teinud. Veel rohkem häirib mind selle vaidluse juures aga see, et räägitakse toetustest, kuid unustatakse inimesed.
Kui ma kohtun noorte perede või peret luua soovivate paaridega, siis harva alustatakse juttu toetuste suurusest. Palju sagedamini räägitakse kodu ostmisest, töö ja pereelu ühildamisest ning sellest, kas praegusel ajal üldse julgetakse lapsi saada.
Saan nendest muredest aru. Pere loomine peaks olema üks elu rõõmsamaid otsuseid. Ometi muutub see paljude jaoks üha sagedamini arvutuseks, kus kaalutakse kodulaenu, lasteaiakohta, töökohta ja seda, kas kuu lõpus jääb midagi säästudeks ka. See ei peaks nii olema. Mina soovin, et rohkem noori julgeks Eestis peret luua teadmises, et nad saavad hakkama.
Sellepärast tahame muuta vanemahüvitise süsteemi paindlikumaks ja õiglasemaks. Oleme oma ettepanekud mitu kuud tagasi avalikuks teinud. Et parandada noorte perede majanduslikku toimetulekut ajal, mil pere otsustab lapse saada, soovime tõsta noorte vanemate vanemahüvitist. Et lapsega kodus olemine ei tähendaks iga järgmise lapse puhul suuremat mahajäämist, tahame korrigeerida järjestikuste laste puhul vanemahüvitist vastavalt keskmise palga kasvule. Kolmandaks soovime anda vanavanematele võimaluse jääda pere otsusel lapsega koju ja saada vanemahüvitist. Tahtmata ootusi liigselt üles kütta siiski mõtlen valjul häälel, et vanavanemate vanemahüvitise vajalikud muudatused võiksid jõuda Riigikokku juba sügisel.
Teine, millest noored sageli räägivad, on oma kodu. Nad ei unista luksusest, vaid täiesti tavalisest soovist luua perele oma kodu. Kuid kuna omaosaluse kokku kogumine võtab aastaid, siis lükkuvad sageli edasi ka otsused pere loomise või järgmise lapse saamise kohta.
Me oleme ette valmistamas lahendust, mis võimaldaks kasutada teist pensionisammast kodulaenu lisatagatisena. Minu meelest ei pea riik kellelegi kodu kinkima, kuid saab aidata inimestel oma eesmärkideni jõuda.
Edasi tuleb liikuda ka viljatusravi võimaluste ajakohastamisega. Ka sellest räägitakse minuga rohkem, kui avalikkuses vahel arvatakse. Nende lugude taga on inimesed, kes soovivad väga lapsi saada, kuid kelle teele on elu seadnud takistusi. Kui meditsiin võimaldab neid aidata, siis peame vaatama üle ka reeglid, mis täna sellele jalgu jäävad. Alustades näiteks tervisekassa toetatava viljatusravi vanusepiiri tõstmisest.
Ja lõpuks on veel üks asi, millest räägitakse vähem, kui võiks. See on tuleviku usk. Oleme aastaid elanud kriiside, hinnatõusude ja sõja varjus. Oleks naiivne arvata, et see ei mõjuta inimeste otsuseid pere loomise või laste saamise kohta.
Me ei usu, et laste saamise otsuseid saab muuta ühe toetuse või ühe poliitilise loosungiga. Inimesed peavad tundma, et neil on võimalik oma elu planeerida, pere luua ja lapsi kasvatada teadmises, et nad saavad hakkama. Me ei peaks võitlema õlgmehikestega ega külvama hirme. Palju olulisem on teha need muutused, mis annavad lastega peredele kindlustunde ja usu tuleviku ees.
Vähem lastega perede hirmutamist ja rohkem lahendusi, mis loovad neile stabiilsuse ja annavad turvatunde.