Mul on tunne, et me eestlased oleme ikka väga tugevalt oma kodu usku. Üürikodu on muidugi ka lahendus, aga pigem ajutine. Varem või hiljem hakkame üksi, kahekesi või koos lastega mõtlema, et üüri, mille maksame kellelegi teisele, võiks investeerida oma kodusse ehk maksta see laenumakseks, tänu millele on lõpuks päris enda kodu. Sest öeldagu mis tahes, oma on ikka oma ja annab suurema kindlustunde, kirjutab Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni juht Õnne Pillak.
“Mõeldud, tehtud,” tahaks öelda, aga reaalsus on pisut erinev sellest. Paljude noorte ja oma kodu võtmete vahele jääb üsna suur takistus, milleks on kodulaenu sissemakse.
Eelmise aasta üleriigilise planeeringu noorteuuringus pidas 66 protsenti 20–23-aastastest noortest suurimaks takistuseks oma kodu saamisel kodulaenu sissemakse kogumist. Ka selle aasta septembris Bonava tellitud ja Norstati tehtud uuringus ütleb 85 protsenti noortest, et tahab oma kodu, kuid ei pea selle ostmist jõukohaseks.
Mõtleme nüüd korraks ennast noorte asemele. Ootused neile on üpris kõrged, mitte kiusust, vaid sellepärast, et peame noori vastutustundlikuks. Ja probleem ei ole selles, et noored ei oska säästa, vaid selles, kui paljuks neil korraga raha peab jätkuma. Alustame kõige elementaarsemast. Üür, kommunaalid, toit ja igapäevased kulud. Siis säästmine nii mustadeks päevadeks kui pensioniks (mitte ainult teise, vaid ka kolmandasse sambasse). Kuid noor inimene ei taha ainult tööl käia ja arveid maksta. Vahel võiks ju lubada endale ka mõne reisi või kas või nädalavahetuse spaas, et patareisid laadida. Ning kõige selle kõrvalt peaks siis veel koguma tuhandeid eurosid oma kodu sissemakseks. On neid, kelle jaoks on see kõik tehtav. Samas pole vast ülekohtune öelda, et kõigil ei ole selleks lihtsalt jaksu.
Mis siis teha? Jätkata üürikodus elamist? Loota, et mõne aasta pärast on sissemakse koos? Küsida vanematelt abi, kui neil on võimalik aidata? Võtta pensionisambast raha välja, et oma kodu lõpuks kätte saada?
Üks võimalik lahendus oma kodu soetamiseks oleks lubada noortel kasutada seda, mis neil juba olemas on: teise ja kolmandasse pensionisambasse kogutud vara kodulaenu lisatagatisena, ilma et peaks selleks pensionisääste välja võtma.
Selleks vajalik seadusemuudatus sai riigikogus algatatud.
Mida me muudame? Kui praegu on noorel inimesel valik, kas võtta kogu pensionisammas välja ja kasutada seda kodulaenu sissemaksuks või jätta see tulevikuks, siis algatatud seadusemuudatus annab võimaluse, mis ei sunni kodu ja pensioni vahel valima.
Kui noorel on piisav sissetulek kodulaenu tagasimaksmiseks ja pensionisambasse on juba raha kogunenud, kuid kodu sissemakseks sääste napib, saaks pank arvestada pensionivara täiendava tagatisena. See võimaldaks vähendada omafinantseeringu survet, kiirendada ligipääsu kodulaenule ning säilitada pensionisäästud tulevikuks. Selline lähenemine ei tähenda riigile lisakulu, vaid olemasolevate ressursside targemat kasutamist.
Ma ei hakka vaidlema vastu neile, kes ütlevad, et pensionisamba olemasolu ei garanteeri veel kodulaenu. Ei garanteerigi. Pank peab endiselt hindama inimese maksevõimet ja otsustama, kas ning kui suures ulatuses pensionivara tagatisena arvestada. Nii nagu praegu saab kasutada EISi käendust või lähedaste pakutavat lisatagatist, annaks meie ettepanek noortele veel ühe võimaluse oma koduni jõuda.
Selge on ju see, et noore pere kindel soov on oma kodu. Tahtmisest üksi aga alati ei piisa. Vahel on unistuse ja selle täitumise vahel lihtsalt liiga palju takistusi. Kui saame neist kas või ühe väiksemaks teha, oleme juba midagi head ära teinud.
Eriti meeldib mulle selle mõtte juures aga see, et pensioniks kogutud vara võiks inimest aidata kogu elukaare jooksul. Kõigepealt oma koduni jõudmisel ja hiljem pensionipõlves. Sest miks peaksime valima tänase ja homse kindlustunde vahel, kui võiksime hoida mõlemat?