Iga lapsevanem teab, et laste kasvatamine on korraga nii suur rõõm kui ka suur vastutus. Enamasti jagatakse seda vastutust kahe vanema vahel. Samas on Eestis tuhandeid peresid, kus kogu vastutus lapse kasvatamise eest on ühe vanema õlul. Tuleb teha kõik otsused, maksta kõik arved ja leida lahendused siis, kui laps jääb haigeks või mõni ootamatu väljaminek pere eelarve pea peale pöörab.
Kooliaasta algus tuletab eriti hästi meelde, kui palju laste kasvatamine maksab. Koolitarbed, riided ja jalanõud, huviringid, transport – kulusid jagub. Ühe vanemaga peres tuleb kõige selle jaoks raha leida ühest pere eelarvest.
Viimastel aastatel olen kohtunud paljude üksikvanematega. Nende mured on sageli väga sarnased: kuidas tagada lapsele kõik vajalik olukorras, kus kogu vastutus on ühe inimese õlul? Üksi kõige eest vastutada ei ole lihtne. Sellepärast ma usun, et kui näeme, et mõnel perel on teistest keerulisem, on õiglane neile ka rohkem tuge pakkuda.
Kevadel otsustasime Riigikogus tõsta üksikvanema lapse toetuse 80 eurolt 100 eurole. Olin üks neist, kes lisaeelarvesse vajaliku ettepaneku tegi. Nüüd, septembrist jõuab see raha nende 7381 pereni, kus lapsel on ainult üks vanem.
Minult on küsitud, miks tõstsime just üksikvanemate laste toetust. Üksikvanema lapse toetuse tõstmine ei sündinud tühjale kohale. Ükskõik, mis põhjusel kasvatab last ainult üks vanem, on ühe vanemaga pered majanduslikult haavatavamad. Meil on ka pered, kus last kasvatab küll üks vanem, aga tal on olemas mõlemad vanemad sünnitunnistusel. Selliste perede jaoks oleme loonud elatisabi süsteemi, kus riik maksab ise toetust selle vanema eest, kes oma last ei toeta ja hiljem nõuab selle temalt tagasi.
Kuid tagasi üksikvanemate juurde. Lapsi, kelle sünnitunnistusel oli kirjas ainult üks vanem, oli 2025. aastal Eestis 8819. 99 protsendil neist lastest on ainsa vanemana kirjas ema. Ühe vanemaga peredest elab absoluutses vaesuses ligi kolm korda rohkem kui lastega peredes keskmiselt. Kurb reaalsus on seegi, et üksikvanemaga perede olukord ei ole viimastel aastatel paranenud. Suhtelises vaesuses elab jätkuvalt ligi neli üksikvanemaga peret kümnest. 2024. aastal elas suhtelises vaesuses 37,9 protsenti ühe vanemaga peredest. Seda on üle kahe ja poole korra rohkem kui lastega peredes keskmiselt. 2020. aastast 2024. aastaks kasvas absoluutses vaesuses elavate üksikvanemaga perede osakaal häirivalt 6,4 protsendilt 11,1 protsendile. Ma usun, et neid numbreid lugedes on mõistetav, miks sügisest tõuseb just üksikvanema lapse toetus. See on sihitud abi peredele, kes on majanduslikult haavatavamad.
Kas 20 eurot kuus lahendab kõik mured? Loomulikult mitte.
Kuid meil kõigil tasub endalt küsida, mida me teeme siis, kui näeme, et ühel grupil inimestel on teistest keerulisem? Kas ütleme, et kõik peavad ise hakkama saama või proovime võimaluste piires appi tulla?
Üksikvanema lapse toetus tõusis viimati 2023. aastal, kui oli aastaid 19 eurol püsinud. Toona tõstsime toetuse 80 eurole. Vahepeal on hinnad tõusnud ning lapse keskmine ülalpidamiskulu küündib juba 592 euroni kuus. Neid muutusi arvestades on üksikvanema lapse toetuse tõstmine 100 euroni vajalik samm. 20 eurot kuus tähendab 240 eurot aastas. Perele, kus lastega seotud kulud tuleb katta ühe vanema ühest sissetulekust, on iga abi asja eest.
Ma mõistan, et üksikvanema lapse toetuse tõus ei muuda ühegi pere elu üleöö muretuks. Aga see aitab. Kui igakuine lisaraha aitab mõnel lapsel jätkata huviringis, võimaldab vanemal kooliaasta alguses vajalikud asjad ära osta või annab lihtsalt veidi rohkem hingamisruumi kuu lõpus, siis on see läinud õigesse kohta.