Spordiajakirjanik Jaan Martinson kirjutas arvamusloos hoogsa sulega laste liikumisest ja sellest, et meil on areng liiga aeglane. Tema nõudlikkus on hea, osa etteheiteid aga alusetud.
Esiteks soovin Martinsoni tänada. On selge, et laste vähene liikumisaktiivsus teeb ka talle muret ja ta mõtleb hingega kaasa.
Olen tänulik ka selle eest, et ta peab mõistlikuks siinkirjutaja ettepanekuid viia programm Sport Koolis kõikidesse Eesti koolidesse, laiendada jõuliselt Liikuma Kutsuva Kooli programmi ning hakata täpsemate sekkumiste tarbeks laste kehalisi võimeid regulaarselt monitoorima.
Õiged kriitilised küsimused
Minu jaoks on täiesti arusaadavad ka Martinsoni loos püstitatud küsimused. Mida siis senini tehtud on, kas ainult, käed püksitaskus, kõnesid peetud? Kas ajan suurima fraktsiooni asejuhina riigikogus ja leheveergudel tühja vahtu või on ka päriselt muudatusi oodata? Kes siis vajalikke muudatusi ellu peaks viima, kui mitte võimulolijad? Kas koalitsioonil on ka päriselt soov laste liikumisaktiivsuse suurenemisse senisest suuremal määral panustada?
Proovin otsast vastata. Alustuseks isiklik vaade. Aasta oli 2014, kui kohtusin tollal tervise- ja tööminister Urmas Kruuse nõunikuna töötades Tartu ülikooli liikumislabori juhataja Merike Kulliga. Kull ütles, et ülikooli teadlastel on mõte, kuidas laste liikumist toetada. Mõtteks oli kogu koolipäeva liikumisaktiivust suurendav Liikuma Kutsuva Kooli programm. Aga riigi õlga oli alla vaja. Mind polnud vaja pikalt veenda. Adekvaatsed inimesed, teaduspõhine lähenemine. Rääkisin minister Kruusega. Ka teda polnud vaja pikalt veenda. Liikuma Kutsuva Kooli ettevalmistused said sotsiaalministeeriumi kaudu esimese suurema riikliku rahastuse.
Hiljem töötasin ka ise kaks aastat ülikoolis ja juhtisin eelnimetatud programmi laienemist. Alustanud 10 pilootkoolist sai peagi u 50 programmikooli. Asjaks ikka. Täna kuulub Liikuma Kutsuva Kooli võrgustikku 230 kooli ja hoog ei tohi peatuda, sest programm on oma positiivset mõju tõestanud. Eri ministeeriumid on programmi laienemist ka järjepidevalt toetanud.
Asjad on paljude pingutajate abiga edasi liikunud
Laiemalt. Käed rüpes pole istunud ka paljud teised. 2022. aastal alustati Eesti liikumisaktiivsuse tegevuskava koostamist. Tänaseks on tegevuskava elluviimisse kaasatud viis ministeeriumi, seda uuendatakse igal aastal ja tulemusi monitooritakse järjepidevalt. Kas hoogu on juurde vaja? Ju on. Aga öelda, et midagi ei tehtaks, oleks selgelt ülekohtune.
Ka Martinsoni tunnustatud EOK loodud programm Sport Koolis on kenasti piloteeritud. Praegu osaleb selles 41 kooli ja ligi 1900 algklasside õpilast. Edukas piloot annabki aluse programmi ka ülejäänud koolidesse laiendada.
Edasistest tegevustest. Kust tuleb raha ja kes peaks tegutsema?
Liikuma Kutsuva Kooli laiendamist on nõus eest vedama Tartu ülikooli liikumislabor. Selleks vajavad nad aastas umbes 200 000 eurot lisaraha, mis tuleb planeerida järgmise aasta eelarvesse. Veel parem, kui programm saaks selge koha nelja-aastases eelarvestrateegias. Arvestades, et mõttel on peaministri peanoogutus, eeldan, et valitsus plaanib lisarahastuse järgmise aasta eelarvesse.
Sport Kooli programm nõuab täielikuks rakendamiseks u 12 miljonit eurot lisaraha. Arvestada tuleb, et täielik rakendumine ei saa toimuda aasta-paariga. Kõik koolid pole valmis ja samuti ütlevad spordiklubid, et neil ei ole praegu piisavalt treenereid, et koguvajadust katta.
Olen sellel teemal korduvalt rääkinud kultuuriminister Heidy Purgaga ja ta on kinnitanud, et läheb eelarvestrateegiast programmi Sport Koolis laiendamise tarbeks lisaraha küsima. Täpse rahasumma ja finantseerimisskeemi jätaksin kultuuriministri enda öelda, aga selge poliitiline tahe on olemas.
Kuidas jõuame pideva mõõtmiseni
Mis puudutab laste kehaliste võimete järjepidevat monitoorimist ja andmete kogumist, siis on jäme ots haridus- ja teadusministeeriumi käes. Tartu ülikooli teadlased on välja töötanud metoodika, mis võimaldab hinnata laste kehalisi võimeid ja kasutada saadud andmeid nii koolides, tervishoiusüsteemis kui ka poliitikakujundamises.
Metoodika on piloteeritud ning ootab, et ministeerium köie tugevalt pihku võtaks ja tegutsema hakkaks. Ootame selleks konkreetset haridusministeeriumi tegevusplaani. Ja enne ministeeriumi rahule ei jäta, kui adekvaatne vastus antud.
Mis saab, kui raha ei leita
Ja olgu. Mängime siis ebatõenäolise mõttega, et valitsus ei soovi järgmise aasta eelarvesse laste kehalise aktiivsuse suurendamisse lisaraha suunata. Vaevalt seda küll vaja läheb, aga ju paneme siis Kiku, Jüri, Taneli (Kristina Šmigun-Vähi, Jüri Jaansoni, Tanel Teiniga – toim) ja teiste riigikogu liikumisharrastuse propageerijatega seljad kokku, otsime mõttekaaslasi ja teeme vajalikud korrektiivid eelarve menetlusel riigikogus.
Sest tühjaks jutuks plaan laste liikumisaktiivsuse tõstmisse raha juurde suunata jääda ei saa.