Me elame omapärasel ajal. Poliitiline debatt maailmas, aga ka Eestis ja Tartus on järjest enam polariseerunud, loosunglik ja orienteeritud must-valgetele lahendustele. Elu pole aga must ja valge. Mõistlik ning võimalikult paljude inimeste vajadustega arvestav lahendus on tavapäraselt kusagil äärmuste vahel, kirjutab Riigikogu ja Tartu linnavolikogu liige Mihkel Lees.
Tartus oleme äärmustesse kalduvat debatti näinud linnaruumi puudutavas, peamiselt tänavaruumi jagamise küsimuses erinevate liiklejagruppide vahel.
Usutavasti ei meeldinud eelmistel volikogu hooaegadel paljudele mõne erakonna lennukas plaan Sõpruse silla ühele poolele park või turg ehitada. Või ettepanek Riia tänav autode jaoks neljarajalise asemel kaherajaliseks muuta. Kohati võis jääda mulje, et esimene eesmärk polnud eelkõige mitte jalgratturite ja jalakäijate olukorra parandamine, vaid autoliikluse ebaproportsionaalne piiramine. See oli üks äärmus.
Teine äärmus pole aga parem. Isamaa valimiseelne lubadus suruda rattateede põhivõrk nui neljaks kõrvaltänavatele on mulle sama vähe mõistetav kui mõne teise erakonna omaaegne soov Riia tänaval autoliiklus umbe ajada.
Turu ja Riia tänaval on ometigi võimalus tulla keskpõrandale kokku. Luua tänavaruum, kus autoliikluselt ei võeta sõiduradu ära ja sujuvus säilib. Samal ajal on võimalik sinna teha ka eraldi liikumiskoridor ratturitele ja jalakäijatele. Võit, võit, võit.
Miks ma sellest praegu räägin? Tartu linnaeelarve kinnitamisega lükkas volikogu (kaasaarvatud siinkõneleja) edasi Laia ja Turu tänava ümberehituse. Linnavalitsus põhjendas vastavasisulist ettepanekut vajadusega veel uurida, kuidas tartlased täpsemalt liiguvad ja kuhu oleks ikka tark rattaradu teha. Iseenesest on uurimine ju mõistlik. Mida rohkem infot, seda kaalutletumad otsused.
Samas on linnavalitsusel ja kõigil linna tasakaalustatud arengust hoolivatel tartlastel vaja tähele panna vähemalt kolme asja.
Esiteks, uurimise tähe all ei tohi otsida võimalust otsustega venitada või rattaradu peatänavate renoveerimisplaanidest eemaldada. Kui on võimalik hankida rohkem teadmist, tuleb seda teha väga kiirelt ja läbipaistvalt. Ning kui lisateadmine peaks kinnitama senist teadmist, et ratturitel on siiski Turu ja Riia tänavale asja, siis sinna ka rattarajad tulevad ning Isamaa ei peaks jätkama parteipoliitiliselt laetud ratturid-kõrvaltänavatele-juttu.
Teiseks loodan, et linnavalitsus ja eelkõige vastutav abilinnapea on teede renoveerimise edasilükkamisel arvestanud ka seda, et välisrahastust saab kasutada aastani 2029. Ning järjekorras on vähemasti Turu, Kastani, Tähe ja Riia tänava ehitus. Lisaks hakatakse vahepeal ehitama Siurut.
Otsusega Turu tänava renoveerimine edasi lükata tekkis eelmainitud projektide õigeaegseks realiseerimiseks suur ajaline surve. Rumal oleks asjalike tegevuste jaoks jätta välisrahastus kasutamata, samal ajal ei tohi linnaliiklus ühel ajal tehtavate ehituste tõttu kaosesse sattuda. Seega on volinikel ja avalikkusel vaja esimesel võimalusel näha selget ajakava, kuidas Tartu tänavate arendamisega edasi minna plaanitakse.
Kolmandaks peame hoolitsema selle eest, et Tartu ei muutuks Tallinnaks. Seal on Keskerakonna ja Isamaa võimuliit otsustanud astuda suurte sammudega minevikku. Kaotada linna prioriteetidest kestlikkuse ja energiateemad ning loobuda enamikust kestlikku liikumist toetavatest investeeringutest. Tartu on olnud ikkagi tulevikku vaatav, loodust ja inimeste erinevaid soove ja vajadusi austav linn. Nii peame ka jätkama.