Viimastel nädalatel on riigikogus olnud võimalik menetleda mitmeid opositsiooni eelnõusid, milles pööratakse tähelepanu küll õigetele muredele, kuid paljuski murtakse sisse lahtisest uksest.
Hiljuti toimus pikk arutelu eelnõu üle, millega sooviti anda valitsusele ülesanne parandada laste vaimse tervise abi rahastamist ja kättesaadavust ning toetada lapsevanemaid nutiseadmete ja sotsiaalmeedia kasutuse piiramisel. Muu hulgas sooviti lapsevanemate tarbeks juhendmaterjale, nõustamisvõimalusi ja tegevuskava.
Teema on kahtlemata oluline. Usutavasti ei pane seda kahtluse alla ükski lastest ja noortest hooliv koalitsiooni- ega opositsioonisaadik. Laste vaimse tervise mured puudutavad paljusid peresid ning abi ootamine võib olla pikk ja kurnav. Ent enamik opositsiooni soovitustest pole uued, väljapakutuga juba tegeletakse.
Seepärast tasubki vaadata, mida valitsus laste vaimse tervise toetamiseks juba teeb ja millised muutused on ettevalmistamisel.
Augustis kutsus peaminister valitsuse juurde kokku noorte sotsiaalmeedia mõjude ja vaimse tervise ekspertnõukoja. Selle ülesanne on töötada välja ettepanekud, kuidas kaitsta lapsi ja noori digikeskkonna kahjulike mõjude eest. Nõukoda esitab tervikliku raporti ja soovitused novembri lõpuks.
Ekspertide töö on juba jõudnud valitsuse otsustesse. 1. oktoobril kinnitas valitsus Eesti seisukohad laste veebiturvalisuse ja sotsiaalmeedia kasutamise võimalike piirangute kohta, arvestades nõukoja soovitusi. Peamine põhimõte on, et laste kaitsmise vastutust ei saa jätta üksnes vanemate õlule. Ka digiplatvormid peavad oma teenused lastele turvalisemaks muutma ning vanematel peavad olema toimivad võimalused hallata laste kontode turva- ja privaatsussätteid.
Lahenduste leidmisse kaasatakse ka noori endid. Oktoobris alustati koostöös Tartu ülikooliga saja koolinoortele mõeldud töötoa korraldamist üle Eesti. Neis arutavad 4.–12. klassi õpilased digikeskkondade võimalusi ja riske ning nende kogemusi kasutatakse valitsusele esitatavate soovituste koostamisel.
Oluline on, et laste kaitsmisel ei keskendutaks üksnes ekraaniaja piiramisele. Digikeskkonna mõju sõltub ka sellest, millist sisu laps tarbib, kuidas ta keskkonda kasutab ning millised on tema individuaalsed riskid ja kaitsetegurid. Tehnilistest vanusepiirangutest on võimalik mööda minna ning liiga jäigad keelud võivad suunata noori vähem reguleeritud veebikeskkondadesse.
Teiste riikide kogemus aitab mõista, millest laste kaitsmisel alustada ja millised lahendused vajavad veel tõendamist.
Soome näide toob esile järjepideva meediahariduse tähtsuse. Meediapädevust arendatakse juba varases lapseeas ning koolis eri õppeainete kaudu. Lapsed õpivad küsima, kes sõnumi lõi ja mis eesmärgil, kuidas mõjutatakse tähelepanu ja emotsioone ning kuidas kasutatakse pilte, statistikat ja reklaami. Samuti õpitakse ise vastutustundlikult sisu looma ja jagama. Sellised oskused aitavad lapsel hinnata ka järgmist platvormi või uut mõjutamisvõtet.
Singapuris on digiturvalisuse õpetamine samuti pikaajaline töö. Cyber wellness’i õppes käsitletakse juba algkoolis ohtlikku veebisisu, isikuandmete kaitset ning tehnoloogia turvalist ja vastutustundlikku kasutamist. Õpet on täiendatud tehisintellekti loodud info kontrollimise ja süvavõltsingute äratundmisega. Nii kohandatakse laste teadmisi muutuvate ohtudega.
Eesti jaoks on siin praktiline järeldus: toimivad piirangud, platvormide vastutus, laste oskused ja vanemate tugi peavad käima koos. Valitsuse kinnitatud seisukohad näevadki ette sõltuvust soodustavate disainivõtete, näiteks lõputu kerimise ja automaatesituse piiramist ning alaealiste kontode rangeid privaatsus- ja turvasätteid. Ekspertnõukoja töö aitab hinnata, milliseid samme on veel vaja, et need põhimõtted laste igapäevaelus toimiksid.
Lapsevanematele on juba praegu kättesaadavad «Targalt internetis» juhendid, mis aitavad seadistada telefonide, mängukonsoolide ja veebikeskkondade vanemlikku järelevalvet. Tarkvanema veebileht pakub soovitusi digiharjumuste, ekraaniaja ja pere kokkulepete kujundamiseks. Lasteabi telefonilt 116 111 saab ööpäev läbi tasuta nõu ka interneti ja nutivahendite turvalise kasutamise küsimustes.
Neid võimalusi tuleb paremini tutvustada ning vajaduse korral täiendada. Olemasolevast juhendist on kasu siis, kui vanem selle üles leiab ja seda kasutada oskab.
Ärevusriskiga lastele ja nende vanematele pakutakse programmi Cool Kids. Tänavu käivitus ATH diagnoosi või selle kahtlusega laste vanematele programm «Kõik algab mängust». Perepesade võrgustiku laiendamiseks avati omavalitsustele 1,2 miljoni euro suurune toetusmeede, et varajane nõustamine ja vanemlustugi jõuaksid rohkemate peredeni.
Lapse vaimse tervise mure ei peaks süvenema sinnani, kui vaja läheb erakorralist abi. Tuge tuleb pakkuda varem ja võimalikult kodu lähedal.
2025. aasta aprillist saavad perearstikeskused tervisekassa rahastusel kaasata vaimse tervise õdesid ja psühholoog-nõustajaid. Kliinilised psühholoogid saavad juba 2024. aastast osutada saatekirja alusel iseseisvalt psühholoogilist ravi. Nii on rohkem võimalusi saada abi esmatasandil ning psühhiaatrid saavad keskenduda neile, kes vajavad eriarsti sekkumist.
Varajase psühholoogilise abi rahastus suurenes tänavu eelmise aastaga võrreldes ligi 73 protsenti. Toetatakse näiteks noortele mõeldud Peahea lühinõustamist ning ärevuse ja depressiooni korral kasutatavaid sekkumisi. Järgmise aasta riigieelarve eelnõus on varajase vaimse tervise abi süsteemsemaks pakkumiseks kavandatud täiendavalt 1,73 miljonit eurot.
Tänavu suunab tervisekassa vaimse tervise teenustesse ligi 88 miljonit eurot. Sellest suur osa on ette nähtud psühhiaatriliseks abiks, sealhulgas eriarsti vastuvõttudeks, päevaraviks ja haiglaraviks. Lisaks rahastatakse iseseisvat psühholoogilist ravi, psühhiaatrilist sundravi ning vaimse tervise õdede tööd perearstikeskustes. Eesmärk on hoida vaimse tervise teenuste tervisekassa rahastus 2027. aastal vähemalt samal tasemel ning võimaluse korral seda suurendada.
Ka laste psühhiaatrilise abi kättesaadavuse parandamiseks on astutud konkreetseid samme. 2026/2027. õppeaastal on laste- ja noorukitepsühhiaatria kõrvalerialaga residentuuris seitse vastuvõtukohta. Lisaks on psühhiaatria erialal kümme vastuvõtukohta. Kõik kohad on täitunud.
Riik rahastab ka kliiniliste psühholoogide ja psühholoog-nõustajate kutseaastaid, et suurendada vaimse tervise spetsialistide arvu ja parandada abi kättesaadavust. Samuti tegeleb tervisekassa psühhiaatria, sealhulgas lastepsühhiaatria teenuste rahastamise uuendamisega, et rahastus arvestaks senisest paremini tegelikku töömahtu ning ravi kvaliteeti ja tulemuslikkust.
Need sammud ei tähenda, et kõik probleemid oleks lahendatud. Kaugel sellest. Usutavasti tuleb selgemaks joonistada lapse teekond vajaliku abini ning lisaks ennetustegevustele suurendada ka koolitatud ekspertide arvu ja parandada töötingimusi.
Aga need väljakutsed on teada ka valitsuserakondadele ning nendega tegeletakse. Opositsioon ei avasta siin Ameerikat.