Iga kord, kui (sotsiaal)meedias räägitakse kriisivalmidusest, leidub neid, kes süüdistavad rääkijaid tühjas hirmutamises. “Eesti pole ju sõjas; turvalisuse võti on hoopis Venemaaga heade suhete hoidmises; raha on ka mujale vaja” on mõned peamistest argumentidest, millega üritatakse inimesi uinutada, kirjutab riigikogu liige Mihkel Lees.
Minu hinnangul tuleb kriisivalmiduse suurendamiseks näha praegu vaeva rohkem kui kunagi varem. Ka Tartu kogemused näitavad, et varased ettevalmistused on ennast kuhjaga ära tasunud. Abilinnapea tööst meenuvad mulle kõige eredamalt koroonakriis ja Ukraina sõjapõgenike vastuvõtmine. Kui teised alles alustasid, käis meil juba töö.
Usutavasti mäletavad tartlased Eesti suurimat vaktsineerimiskeskust A. Le Coqi spordihoones. Valmistasime keskuse ette tükk aega enne seda, kui vaktsiinid laiatarbekaubaks muutusid. Siis leidus irvitajaid, kelle arvates oli rumal ettevalmistusi teha enne, kui jätkub vaktsiine. Aga ühel päeval olid vaktsiinid kohal. Mitmetes Eesti teistes piirkondades ummistasid inimesed meditsiiniasutuste koridore, sest ettevalmistused polnud piisavad ja kõikide soovijatega ei suudetud tegeleda. Tartus aga tehti 1500 vaktsiinisüsti päevas. Tuldi ka Sõrvest ja Säärest, sest meie süsteem töötas.
Täiemahulise sõja alguseks Ukrainas olime linna kriisiplaani veelgi täpsemaks timminud. Selgemad olid linnavalitsuse ja partnerite kriisiaegne töökorraldus ja käsuliinid, läbitud mitmed õppused. Kui sõjapõgenikud Tartusse saabuma hakkasid, suutsime nad kenasti ära majutada, pakkuda sotsiaalteenuseid ja ainelist abi.
Kriisikindluse tagamisel on igaühel oma roll. Praegune geopoliitiline olukord peaks panema meist igaüht küsima, kas teeme riigis, linnas ja kodudes piisavalt, et suudaksime hakkama saada uute võimalike väljakutsetega, seal hulgas (hübriid)sõjaohuga.
Valitsuse ja riigikogu ülesanne on selge: eelkõige on tarvilik tegeleda sõjalise riigikaitse ettevalmistusega, toetada Ukrainat ning kaitsta meie positsioone partneritega suhtlemisel.
Omavalitsuste ülesanded kriisiolukorras on laiad. Hoolitseda tuleb vee- ja soojavarustuse tagamise eest, hoida töös sotsiaalsüsteem, seal hulgas hoolekandeasutused, välja selgitada abi vajavad elanikud ning hoolitseda varjumiskohtade eest. Samuti jagada inimestele käitumisjuhiseid.
Laias plaanis pole Tartu nüüdki midagi häbeneda. Linnal on kriisimeeskond, kes koguneb kriisiolukorras või ohtu ette nähes, et olukord lahendada ja vajalik abi korraldada. Paigas on tööjaotus, võtmeisikud on koolitatud ning hoolitsetud ka selle eest, et linnavalitsuse töö saaks jätkuda, kui pole elektrit ja katkevad klassikalised sidepidamise võimalused.
Oma kriisiplaanid ja toimepidevuseks vajaminev (generaatorid, toiduvaru jne) on ka linna asutustel. Erilist rõhku on pööratud hooldekodude ja arenduskodude toimepidevuse tagamisele ja evakuatsiooniplaanidele.
Koos päästeametiga on märgistatud ka mitukümmend avalikku varjumiskohta, mille kohta leiab infot linna kodulehelt. Ette on valmistatud vajadusel autonoomselt töötavad kriisiinfokeskused, kust elanikud saavad infot, sooja, toitu ja pesuvõimalust. Selline ettevalmistus on A. Le Coqi spordimajal, Variku spordihoonel ning õige pea ka Ilmatsalu spordihoonel ja Ahhaa keskusel.
Märtsist alustab linn koos päästeametiga korteriühistute kriisikoolitusi. Räägitakse sellest, mida saavad elanikud ise teha, et olla valmis elutähtsate teenuste katkestusteks. Räägitakse elektrist, küttest, veest, sidest ja keldrite korrashoiust.
Lisaks on linnal mõistlik luua rahaline toetusmeede ühistute kriisikindluse suurendamiseks. Päästeametil on tulemas oma meede, aga sellest ei pruugi piisata. Oluline on ka muuta autonoomsemaks foorisüsteemide töö ning hankida linnale olulistesse hoonetesse juurde generaatoreid ja akujaamasid.
Jõudu meil selleks on, küsimus on valikutes. Tartu panustab elanikkonnakaitsesse käesoleval aastal umbes 400 000 eurot ehk 0,13 protsenti 300 miljoni euro suurusest eelarvest. See ei murra konti.
Võiksime julgelt võtta lähiaastate eesmärgiks panustada elanikkonnakaitsesse vähemalt 0,5 protsenti eelarvest ehk suurusjärgus 1,5 miljonit eurot aastas. Usutavasti ei juhtu midagi, kui mõni rattatee ei saa nii udupeen, kui rahulikematel aegadel plaaniti, või mõne estakaadi ehitus ära jääb.
Olud on muutunud ning meil on vaja tõsta Tartu kriisikindlus senisest tunduvalt suuremaks prioriteediks.