Urmas Reinsalu lubas, et pärast järgmisi riigikogu valimisi pööratakse Eestis uus lehekülg. Kaotatakse makse ja tehakse hulga maksusoodustusi, tõmmatakse kasvav majandus uuesti käima ning samal ajal vähendatakse oluliselt eelarvedefitsiiti. Kõlab ambitsioonikalt, kirjutab riigikogu rahanduskomisjoni liige ja Reformierakonna juhatuse liige Mart Võrklaev.
Kui aga “Esimese stuudio” otse-eetris küsiti Reinsalult nende lubaduste kohta konkreetselt, kust raha tuleb, mida täpselt tehakse ja milline on plaan, sai ajakirjanik vastuseks sisuliselt, et “plaan on koostada plaan”.
See on üsna tagasihoidlik tulemus mehelt, kes on seni valitsuselt nõudnud “reaalajas juhtimisotsuseid, sõltumata vektorite erisuunalisusest”.
Reinsalu lubas 1. oktoobril saate “Otse Postimehest” stuudios 2027. aasta kevadel teha negatiivse lisaeelarve ja vähendada valitsemiskulusid ühe protsendi võrra SKTst. Kui nõuda teistelt reaalajas juhtimist, võiks seda ise näidata.
Minu üleskutse, Urmas, sulle on, et kevadet ei ole vaja oodata. 2027. aasta riigieelarve on juba riigikogus. Kui Isamaal on konkreetsed ettepanekud, kuidas ühe protsendi jagu SKTst kulusid kokku hoida, saab need muudatusettepanekutena esitada juba praegu. Neid saab arutada, nende üle saab hääletada ja kui need on mõistlikud, siis saab neid ka eelarvesse sisse viia. Valitsus on juba pool rehkendust, ehk 0,5 protsenti SKTst eelarvedefitsiiti vähendanud, seega tsiteerides Eesti kirjandusklassikat: “Kui tervet rehkendust ei jõua, tee pool, aga tee hästi.”
Maksude langetamine, uued kõrgemad toetused ja väiksem eelarvedefitsiit ei saa kõik korraga sündida lihtsalt majanduskasvu lootusele toetudes. Iga lubaduse taga peab olema konkreetne number ja katteallikas.
Majanduskasvu ei saa lihtsalt välja kuulutada
Reinsalu ütleb, et raha tuleb leida majanduskasvust. Majanduskasv on iseenesest õige eesmärk, aga majanduskasvu ei saa lihtsalt lubada. Tuleb ka vaadata, millised poliitikavalikud aitavad pikaajalist kasvu ja investeeringuid ning millised võivad neile vastupidi mõjuda.
Siin tasub meenutada Isamaa enda otsuseid. Teise pensionisamba lõhkumine andis hoogu hinnatõusule. Eksperdid hoiatasid juba selle otsuse tegemise ajal, et pensioniraha kiirkorras kasutamine ei tugevda pikaajalist majanduskasvu, vaid võib seda hoopis kahjustada. Eesti jaoks tähendas see suuremat inflatsiooni, Eesti Panga analüüsi andmetel 1–2 protsenti kvartalis ning vähem tulevikukindlust inimestele, kes pidid oma pensionivara arvelt tänaseid kulusid katma.
Lisaks kaotas Eesti majandus olulise pikaajalise kapitali allika, sest Eesti majandusse investeerimise asemel pidid pensionifondid säilitama puhvrit juhuks, kui inimesed tahavad sealt raha välja võtta.
Õppetunnid Isamaa nn elektrireformist
Teine näide Isamaa lühinägelikust poliitikast, mis on majanduskasvu pidurdanud, on poliitiline sekkumine elektriturule. Nüüd lubab Urmas Reinsalu jälle elektrihinda alla tuua. Saabuva talve eel on inimeste mure energiahindade pärast loomulik ja mõistetav, kuid seda enam ei tohi inimeste pärismuresid odava populaarsuse saavutamiseks ära kasutada.
2022. aasta energiakriisi ajal surus Isamaa jõuliselt läbi elektri universaalteenuse. Tarbijale kasvas selle tulemusel lõpphind ligi 20 sendini kilovatt-tunni eest ehk umbes 200 euroni megavatt-tunni eest. Isamaa nimetas seda oma elektrituru reformiks.
Eesti Panga ökonomist Kaspar Oja juhtis juba toona sellele tähelepanu, et universaalteenus moonutas elektrihinna statistikat. Nimelt oli statistikas kajastunud elektrihinna tõus oluliselt suurem kui tegelik hinnatõus tarbijate arvetel ja elektriturul. See omakorda paisutas Eesti ametlikku inflatsiooni näitajat. Kuna inflatsiooniga on seotud paljude lepingute ja riigi kulude indekseerimine, kandus liiga kõrge näit edasi ka teistesse hindadesse ja läbi kulude suurendas ka riigieelarve defitsiiti. 2025. aasta järelanalüüs leidis, et see moonutus paisutas Eesti hinnataset aastate jooksul umbes 3–4 protsendi võrra. Nii palju siis reaalajas juhtimisest.
Hästi müüvate lahenduste pärand
Isamaa veetud teise pensionisamba lammutamine ja elektri universaalteenus olid mõlemad poliitika kiirlaenud. Mõlemal juhul pakuti inimestele kiiret ja hästi müüvat lahendust, kuid pikem vaade jäi tagaplaanile.
Pensioniraha laialdane väljavõtmine lisas hinnatõusule survet ja nõrgendas inimeste tulevast kindlustunnet. Sellele eelnenud teise pensionisamba riigipoolsete sissemaksete peatamine tuli hiljem riigieelarvest inimestele tagasi maksta koos pensionifondide keskmise tootlusega. Sisuliselt võttis riik pensioniks kogujatelt kõrgema intressiga laenu ja jättis selle kulud maksumaksjate kanda.
Universaalteenus kujunes paljudele kalliks lahenduseks ajaks, mil turul oli juba odavamaid võimalusi.
Madalamad maksud, suuremad kulud, odavam elekter ja väiksem puudujääk võivad TikToki videos hästi kõlada. Riigi juhtimises tuleb aga öelda ka see, kust raha tuleb ja mille arvelt lubadused täidetakse.