Parempoolsete ettepanek võtta riigieelarve lappimiseks raha põllumajandusest, näitab ohtlikult lühinägelikku arusaama Eesti põllumajandusest ja toidujulgeolekust. Ajal, mil toidujulgeoleku tähtsus kasvab iga päevaga, ei saa me endale lubada poliitilist rapsimist valdkonnas, millest sõltub meie inimeste igapäevane toidulaud.
Mõned nädalad tagasi arutasime riigikogus olulise tähtsusega riikliku küsimust: „Põllumajandus ja toidutootmine kui strateegiline majandusharu“. Seal kõlas selge sõnum: kodumaine toidutootmine ei ole lihtsalt üks majandusharu, vaid osa Eesti julgeolekust.
Nagu rõhutas Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja põllumajanduspoliitika juht Ants-Hannes Viira, tähendab meie suur impordisõltuvus seda, et anname igal aastal sadu miljoneid eurosid teistele riikidele selle eest, et meie inimesed oleksid toidetud. See ei ole jätkusuutlik.
Taime- ja loomakasvatusega tegeleva ettevõtte juhatuse liige Ahti Kalde lisas sellel samal arutelul, et Eesti toidujulgeolek sõltub otseselt sellest, kui elujõuline on meie põllumajandus ja toidutööstus. Kui kodumaine tootmine ei püsi, suureneb paratamatult sõltuvus importtoidust ja seda ajal, mil kriisid ei ole enam erand, vaid uus normaalsus.
Selle taustal on eriti oluline rääkida ka investeeringutest põllumajanduses. Avalikus arutelus on korduvalt esitatud küsimus Euroopa Liidu uue, aastateks 2028–2034 kavandatava eelarve nn sissetulekulõhe vähendamise vahendite (mahuga 546 miljonit eurot) kasutuse kohta – kas suunata see põllumajandusse või jaotada teiste sektorite vahel.
See on Eesti enda otsus. Selle raha põllumajandusse suunamine tagaks meile järgmisel eelarveperioodil enam-vähem sama suure rahastuse, kui praegusel. Arvestades teiste Euroopa riikide toetusi põllumajandusse, peavad ka Eesti põllumehed olema konkurentsivõimelised ja suutma meie inimesed kodumaise toiduga ära toita. Seega minu seisukoht on selge – see raha peab minema põllumajandusse!
Selles osas tehakse valitsuses lõplikud otsused sügisel, kuid see ei muuda põhimõtet, et Eesti põllumajandus vajab neid investeeringuid, et vähendada mahajäämust, tõsta tootlikkust ja tagada meie toidujulgeolek.
Just siin jooksebki selge piir vastutustundliku poliitika ja poliitilise loosunglikkuse vahel. Kui meie eesmärk on suunata sadu miljoneid eurosid sektorisse, et tagada selle kestlikkus ja konkurentsivõime, siis Parempoolsed räägivad samal ajal põllumajandusest raha ära võtmisest. Selline lähenemine ei ole lihtsalt ebakompetentne, vaid seab ohtu kogu sektori arengu.
Eesti põllumehed on olnud tublid ja innovaatilised. Mitmes valdkonnas, sealhulgas piimatootmises, oleme maailma tipptasemel nii tootlikkuse kui efektiivsuse poolest. Lisaks ka looma- ja teraviljakasvatus, kus oleme tublid eksportijad ning toome raha Eesti riiki. Kuid see ei ole tulnud iseenesest. See eeldab pidevaid investeeringuid ja valmisolekut kohaneda. Ja seda olukorras, kus keskkond meie ümber on muutunud keerulisemaks.
Kokkuhoid ei saa tulla põllumeeste arvelt
Kliimamuutused toovad kaasa ekstreemseid ilmaolusid. Sisendhinnad – kütus, väetised ja energia, on viimastel aastatel olnud väga heitlikud. Viimased geopoliitilised arengud on hindu hüppeliselt tõstnud. Samas toimetab põllumajandussektor sageli väga väikeste marginaalidega või koguni kahjumis. Põllumajandus ei ole koht, kust riik peaks raha ära võtma, vaid kuhu tuleb targalt ja sihipäraselt investeerida.
Riigieelarve kulude kontrolli all hoidmine ja kokkuhoid on vajalik. Kuid keerulises riigieelarve seisus ei ole süüdi meie „rikkad“ pensionärid ja põllumehed, nagu Parempoolsed viimasel ajal väidavad, vaid ikka Putin ja tema täiemahuline sõda Ukrainas ning seetõttu ka meie paratamatu vajadus tõsta kaitsekulusid võrreldes 2022. aastaga üle 1,5 miljardi euro aastas.
See on summa, mida lihtsalt teiste, samuti oluliste valdkondade arvelt, kokku ei kraabi. Riigi juhtimisel tuleb kokkuhoidlik olla ja kulusid kärpida kogu aeg, kuid läbimõeldult, mitte rapsides. Reformierakonna valitsused on seda ka teinud. Rahandusministrina viisin valitsusse ja tegime nelja aasta vaates kokkuhoiu otsuseid üle miljardi euro eest. Need olid rasked, kuid vajalikud otsused, mis ei lõhkunud meie strateegilisi valdkondi. Põllumajandus ja toidutootmine on üks neist valdkondadest, mida tuleb hoida ja arendada.
Kodumaine toit ei ole iseenesestmõistetav. See on tulemus põllumeeste igapäevasest raskest tööst, pingutustest ja riskide võtmisest. Kui me hakkame seda õõnestama, maksame varem või hiljem kõrgemat hinda. Olgu selleks kallim toit, suurem sõltuvus impordist või väiksem kriisikindlus. Nagu ütleb ka meie vanasõna: „Narri põldu üks kord, põld narrib sind üheksa korda vastu.“.
Toidujulgeolek ei ole koht poliitilisteks eksperimentideks. Kui me tahame olla kindlad oma riigi püsimisel, rahva kestmisel ja paremal tulevikul, peame tegema otsuseid, mis tugevdavad, mitte ei nõrgesta meie võimet iseennast ära toita.