Vanadest vaenlastest saavad hetkega liitlased ning siis uuesti vastasrindlased.
Olukord riigikogus ja Eesti poliitikas on ärev. Kui kuulata, mida Toompeal räägitakse, jääb mulje, et korraga toimetab Eestis mitu valitsuskoalitsiooni, kes moodustuvad ja lõhkevad päevas mitu korda, justkui seebimullid. Kokkuvõttes ei olegi võimalik aru saada, kuhu poole Eesti riik liikumas on.
Seda seisu tuleb muidugi mõista. Kui peaminister Kaja Kallas otsustas teha juba kuu aega tagasi töötamast lakanud koalitsiooni seisu ametlikuks ja viis Kadriorgu meie valitsuspartneri ministrite ametist vabastamise avalduse, algas tegevus uue valitsuse moodustamiseks. Ja on igati arusaadav, et erakonnad kasutavad võimalust ära, et oma poliitilist agendat võimalikult palju teoks teha. Ent teisipidi kuulen ajakirjandusest ja inimeste käest läbivalt küsimust, et mis teil seal parlamendis õieti toimub. Meenuvad read Ellen Niidu surematust luuleraamatust „Suur maalritöö“, kus Meister on maailma kõiki võimalikke värve täis maalinud:
Siis algas äkki jälle kisa:
„Ei, enam ära värve lisa!
Liig kirju on see uus maailm.
Siin lihtsalt puhkust tahab silm!“
Erakordselt värvikalt ongi sel nädalal kulgenud just perehüvitiste seaduse muutmise protsess. Oleme Reformierakonnas algusest peale rääkinud, et seda seadusemuudatust surutakse läbi liialt kiirustades, arutamata asja huvigruppidega nagu lastekaitse liit või ekspertidega sotsiaalministeeriumist. Oleme ka välja toonud, et seadusega ette nähtud peretoetuste tõuse tuleks arutada koos teiste riigieelarve kuludega, et mõista, kas nende toetuste tõstmine ei tee võimatuks mõne teise teenuse pakkumist või näiteks õpetajate palgatõusu.
Neid sisulisi argumente pole kuulatud. Eelmisel neljapäeval ja sel esmaspäeval sõitis riigikogu sotsiaalkomisjoni juht Siret Kotka seaduse teiseks lugemiseks vajalikud protseduurid oma komisjonist läbi nagu tank, tallates muuhulgas roomikute alla hulga Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse sätteid ja häid parlamentaarseid tavasid.
Näiteks ei saanud mitmed Reformierakonna saadikud hoolimata korduvalt väljendatud soovist, sotsiaalkomisjonis aega, et oma muudatusettepanekuid tutvustada, kuigi kodukorra seaduse paragrahv 100 lõige kaks ütleb sõnaselgelt: „Juhtivkomisjon peab võimaldama muudatusettepaneku esitajal oma ettepanekut selgitada enne selle kohta otsuse tegemist.“
See tähendab, et kui see seadus peaks kunagi jõudma vastuvõtmiseni, tuleks kindlasti kontrollida, kas seda ikka seadusekohaselt menetleti. Reformierakond sooviks saada ka vastust, kas komisjonis väljapraagitud ca 450 meie muudatusettepanekut said tõesti korrektselt välistatud.
Aga enne seda jõuab mainitud seaduseelnõu riigikogu suurde saali teisele lugemisele. Esimesel lugemisel toimunud hääletus näitas selgelt, et oleme eelnõu toetajatega võrreldes vähemuses. Kavatseme kasutada vähemusele seadusega ettenähtud võimalust ehk pidurdada selle eelnõu vastuvõtmist, võttes enne meie esitatud muudatusettepanekute hääletamist 10-minutilisi vaheaegu.
Rõhutan veelkord, et meie eesmärgiks on lükata seaduseelnõu arutelu edasi sügisesse, sest siis on selged ühelt poolt valitsuse uus koosseis ja teisest küljes riigieelarve võimalused ja vajadused. Hetkeks kui me Riigikogu töötakistust alustame, on Riigikogu sellesse istungjärku alles jäänud umbes 50 töötundi. Nende jooksul jõuame läbi hääletada kusagil 250 muudatusettepanekut. See tähendab, et umbes 950 jääb veel läbi hääletamata.
Eraldi rõhutan, et me ei takista parlamendi tööd lausaliselt, vaid tahame edasi lükata ühe konkreetse seaduseelnõu kiirustades läbisurumist. Kui mõne selle istungjärgu eelnõu kolmandaks lugemiseks või mõnel muul põhjusel on vaja korraldada riigikogu erakorraline või täiendav istung, oleme sellel valmis kindlasti osalema. Ka riigikogu komisjonid saavad oma tööga jätkata.
Ent suures saalis seaduste menetlemine läheb viieks päevaks tõesti pausile. Ehk nagu kirjutas Ellen Niit:
Ja meister naeris: „Olgu nii!
Need, kes ei taha värve,
Nüüd kuni suure suveni
Las rahustavad närve!“
(Originaalluuletuses ütleb poeet „sulani“, sest seal sajab maha valge lumi – autori märkus)