Needsamad lapsed, kelle eest väidetavalt täna võideldakse, on tulevikus maksumaksjad, kes maksavad meie võetud laenude intresse.
Terve nädala kestnud põhiseadusevastane riigikogu seisma panemise tsükkel lõppes skeemi – väidetava – arhitekti Urmas Reinsalu tähelepanuväärse avaldusega. Sellest saime teada päris mitu asja. Esiteks, kogu see tants on käinud ainult perehüvitiste pärast. Maskid on langenud – suurte perede ülekuldamine on Isamaale elu ja surma küsimus, sest nende parteikassa sõltub sellest. Et oma parteid päästa, on nad Eesti riigi seisma pannud ja tunnistavad seda viimaks ka ausalt.
Keskerakond jookseb oma reitingutel järgi
Meile pole see muidugi üllatus. Nende rahakassa ähvardused „enneolematust sõjast“, juhul kui peretoetuste kallale minnakse, jõudsid meieni juba koalitsiooniläbirääkimiste ajal. Keskerakond, nagu ka varasemalt, jookseb Isamaa perehüvitiste muudatustega kaasa, lootuses jätkuvalt saada punktikest reitingutesse – mis seni pole saabunud. EKRE aga naudib kogu täiega ammust unistust riik seisata, mis lisab populaarsust paraku ainult neile.
Opositsioon nõudis koalitsioonilt maksupaketi lahti sidumist, väites et muidu ei ole selle üle võimalik avatud debatti pidada. Teadsime, et see ei ole tegelik põhjus, aga tulime neile vastu. Elementaarne vastusamm olnuks seepeale olnud riigikogu pantvangist vabastada. Just niinimetatud maksukobar oli opositsiooni peamine põhjendus mitte üks eelnõu, vaid kogu riigikogu protseduuriliselt seisata.
Koalitsioon on avatult soovinud oma eelnõud riigikogu menetlusse esitada ja nende üle nõuetekohaselt debateerida. Eestis on ainult üks väitlusformaat, mis on kirjeldatud eraldi seadusega, parlamendi kodu- ja töökorra kodukorra seadusega. Riigikogu menetlus on avalik, seal saab teha muudatusettepanekuid ja neid suures saalis hääletada.
Me pole nõus vahetama seda arutelu kokkulepetega suletud uste taga. Valitsuse eelnõude loomisesse on kaasatud huvigruppe, neil on korralikud seletuskirjad ning ka maksumuudatuste mõju on nii eraldi kui koosmõjuna analüüsitud. Opositsioon soovib oma poliitagenda igasuguse avatud debati ja kaasamiseta riigikogu tagatubades riiki pantvangis hoides välja pressida. See ei ole kooskõlas põhiseaduse ja demokraatia mõttega.
Teenused, mitte tasuta
Kõnealused peretoetused tõusid selle aasta algusest, kuid need käivad sellisel kujul ja mahus meie riigile üle jõu. Lapsed ja pered, nii nagu ütles ka aasta suurpere isa, vajavad teenuseid. Selleks on hea haridus, huviharidus, kodulähedane kooli- ja lasteiakoht ja palju muud, lisaks vajavad erilised lapsed erilist hoolt.
Selleks oleme uues koalitsiooniga planeerinud täiendavad 24 miljonit eurot suunata hädavajalikesse teenustesse, milleks muidu pole laustoetuste kõrval raha leitud – harvikhaigustega lastele, vanemapuhkuselt naastes vanema haigus- ja hooldushüvitise tõusule, elatisabi tõusule, toitjakaotustoetusele, erivajadustega laste rehabilitatsioonile, asendushooldusele ja asendusvanemlusele. Need on kõik väga olulised valdkonnad, mis aitavad nii lapsi kui ka lastega peresid.
Meie muudatustega jäävad laste ja lasterikka pere toetused ikka kõrgemaks, kui olid seda veel eelmise aasta detsembris, kuid abi saavad veel paljud lapsed ja pered, kelle elu see palju muudab.
Samal ajal muudame kohustused riigile jõukohasemaks ning muudame ka maksubaasi, et katta suurenenud kaitsekulusid ning parandada eelarvepositsiooni. Me pole nõus panema oma lastele lõputuid kohustusi, sest nende vanemad soovisid üle jõu elada. Needsamad lapsed, kelle eest väidetavalt täna võideldakse, on tulevikus maksumaksjad, kes maksavad meie võetud laenude intresse. Teisisõnu sama hooga tuleviku arvelt prassimisega jätkates määrame nad oma tänaste otsustega võlaorjusesse.