On äärmiselt küüniline kuulda eelarve tasakaalu pärast muretsemist neilt, kes ise on olnud vastutustundetute otsuste arhitektid, kirjutab Mart Võrklaev vastuseks Jüri Ratase kommentaarile “Riigivõlaga ostetud hoog kärbib tulevase kasvu tiibu”.
Jüri Ratas kirjutab oma hiljutises arvamusloos “Riigivõlaga ostetud hoog kärbib tulevase kasvu tiibu”, et Eesti vajab ausat ja vastutustundlikku pikka vaadet. Nõustun temaga sajaprotsendiliselt: on tõesti aeg lõpetada ilustatud lugude jutustamine ja vaadata otsa reaalsele olukorrale. Kuid selleks, et ausat vaadet taastada, peame meenutama, kuidas Eesti riigirahandus praegusesse seisu jõudis ja kes selle eest tegelikult vastutab.
Kui Ratas räägib “tühjadest lubadustest” eelarve parandamisel, on see pehmelt öeldes irooniline. Tasub meenutada, millise pärandi tema valitsus Kaja Kallasele riigijuhtimise üleandmisel jättis. Tollasesse riigi eelarvestrateegiasse oli kirjutatud ligi miljardi euro jagu katteta kärpelubadusi. See ei olnud “pikk vaade”, vaid tegevusetus, mille puhul loodeti, et järgmine valitsus lapib need tegematajätmised ja augud kinni. Praegused etteheited “tühjade lubaduste” kohta on seetõttu kui peegeldus tema enda tegudest – või täpsemalt, tegevusetusest.
Ratase juhtimisel kulutati headel aegadel reservid ja viidi riigieelarve defitsiiti
Kui vaatame eelarvedefitsidi ja -ülejäägi graafikut, näeme selgelt, et riigirahanduse usaldusväärsus ei kadunud üleöö. Taavi Rõivas andis 2016. aastal teatepulga üle korras eelarvega. Sealt edasi, Jüri Ratase esimese ja seejärel EKREIKE valitsuse ajal, algas aga rahanduslik pidu, kus kulutati nii, nagu homset ei oleks. Selle asemel, et headel aegadel reserve koguda, paisutati püsikulusid ja tekitati süsteemne defitsiit.
2020. aastal tegi EKREIKE valitsus Jüri Ratase juhtimisel hiiglasliku, 5,4-protsendilise puudujäägi ning Eesti laenukoormus hüppas ühe aastaga enam kui kaks korda. See on see “pärand”, mida hilisemad valitsused, nii Kaja Kallase kui Kristen Michali juhtimisel, on pidanud raskete otsustega lappima. Meid on surutud olukorda, kus lisaks erinevate kriisidega toimetulekule oleme pidanud samaaegselt vähendama eelarvedefitsiiti, mida eelnevad valitsused nii hoolimatult kasvatasid.
Sellel on olnud otsene mõju ka majandusele. Kui riigil oleksid olnud varasemast alles suuremad reservid, poleks me pidanud viimastel aastatel korraga toime tulema nii ootamatute kriiside, kiiresti kasvavate kaitsekulude kui ka varasemate eelarveaukude lappimisega. See oleks tähendanud väiksemat vajadust kokkuhoiuks ja maksumuudatusteks ning jätnud rohkem hingamisruumi ka majandusele. Teisisõnu oleks Eesti majanduskasv saanud olla keerulistel aegadel suurem, kui me poleks pidanud lisaks uutele kriisidele parandama ka minevikus tehtud vigu.
Kaitsekulud pole mugavus, vaid paratamatus
Ratas kritiseerib võlga, kuid vaikib sellest, mis on olnud viimaste aastate eelarvesurve peamine põhjus – julgeolek. 2022. aastal, kui Venemaa täiemahulise agressiooniga Eesti julgeolekuolukord muutus, oli kaitsekulude viivitamatu tõstmine kahelt protsendilt kolmele protsendile SKP-st vältimatu. Võrreldes 2022 ja 2026. aastat, oleme tõstnud kaitsekulud 700 miljonilt enam kui 2,2 miljardile. See on panus meie iseseisvusse, mitte mugavusvalik. Kui meil oleksid alles need reservid, mis Ratase valitsuste ajal laiaks löödi, oleks meil kriisidele reageerimiseks tunduvalt rohkem “püssirohtu”.
Krokodillipisarad vs. reaalsed teod
On äärmiselt küüniline kuulda eelarve tasakaalu pärast muretsemist neilt, kes ise on olnud vastutustundetute otsuste arhitektid. Mäletame hästi, kuidas 2023. aasta eelarveläbirääkimistel surusid partnerid, sh Ratase praegusest koduparteist, Isamaast läbi katteta lubadusi, paisutades avaliku sektori palgakulusid ja indekseerides toetusi ilma pikaajalise rahastusplaanita.
Samuti on opositsiooni kriitika sügavalt vastuoluline: ühest suust räägitakse riigieelarve puudujäägi vähendamisest, teisest suust aga nõutakse toetuste suurendamist, bürokraatia kasvatamist ja maksude kaotamist. See ei ole riigimehelik käitumine, vaid poliitiline populism.
Erinevalt opositsiooni loosungitest on meil plaan, mis tugineb reaalsetele tegudele. Oleme alates 2023. aastast teinud otsuseid kokkuhoiuks kokku enam kui miljardi euro ulatuses. See järjepidev töö on kandnud vilja. 2024. ja 2025. aastal oleme suutnud eelarvedefitsiiti sihipäraselt vähendada, vastavalt 1,1 ja 2 protsenti SKT-st. See trend oleks ka jätkunud, kui poleks tekkinud hädavajadust tõsta kaitsekulud 2026. aasta algusest veel jõuliselt enam kui 5%-ni SKP-st. Seetõttu suurenes ka eelarvedefitsiit üle 4 protsendini SKP-st.
Siit edasi on meil kindel plaan riigieelarve korda tegemist jätkata, hoides samal ajal kaitsekulud jätkuvalt vähemalt 5% juures SKPst. Eelarvepositsiooni tuleb parandada 0,5 protsendi võrra SKP-st aastas, kuni riigi laenukoormus on stabiliseerunud 30 protsendi juures SKP-st. Teeme seda riigi kulude järjepideva kokkuhoiu ja tõhusama tegutsemise kaudu. See ei ole kindlasti lihtne ülesanne, kuid vastutustundliku riigirahanduse vaatest hädavajalik ja realistlik.
Eesti riigi rahandus vajab vastutustundliku juhtimist ja tegusid. Korras rahandus on väikese riigi julgeoleku garantii. Meil peab olema “püssirohtu” keerulistel aegadel reageerimiseks. See aga eeldab headel aegadel reservide kogumist. Just Jüri Ratase eestvedamisel löödi need reservid sirgeks. See on toonud kaasa meile suurema eelarvedefitsiidi, keerulisema olukorra kriisidele reageerimisel, nõrgema majanduskindluse ning ka suurema laenukoormuse ja intressikulud tulevikuks. Kui Jüri Ratas soovib tõesti ausat pikka vaadet, siis alaku see vaade tema enda peeglist, mitte ainult kõnepuldist.