Kui keegi loodab, et pärast Hersoni vabastamist on soodus hetk vaherahu sobitamiseks, siis see oleks suur strateegiline viga ja ei taandaks sõjaohtu ei Ukrainas ega Euroopas tervikuna.
Venemaa agressioon Ukraina vastu on Poola raketiintsidendi järel jõudnud uude faasi. Keset Euroopat jätkuv sõda nõudis esimesed ohvrid NATO liikmesriigi territooriumil. Isegi siis, kui tegemist oli Ukraina õhutõrjeraketiga, lasub kogu vastutus Venemaal.
Kui poleks Venemaa algatatud sõda ja raketirünnakuid, poleks ka Poola kodanikud hukkunud. Parim reageering toimunule on Ukraina senisest veelgi sihikindlam ja massiivsem toetus lääneriikide poolt vajaliku kaitse- ja ründerelvastusega.
Teisipäeval andis Venemaa järjekordse massiivse raketilöögi peamiselt Ukraina tsiviiltaristu pihta. Ukraina kaitseministri andmetel suutis nende õhutõrje neutraliseerida kolm neljandikku umbes sajast strateegiliselt pommitajatelt, Musta mere laevadelt ja maismaalt välja tulistatud raketist.
Vaatamata uskumatult tõhusale raketikaitsele, mille on Ukraina loonud vaid loetud kuudega (veel kevadel kardeti, et Venemaa valitseb täielikult õhudomeeni), pole läbimatu raketikilp siiski võimalik. Stressirikkas tõrjetegevuses tuleb ette eksimusi. Pole välistatud, et üks selline juhtum viis kahetsusväärse intsidendini Poola-Ukraina piiri vahetus läheduses.
Poola tegutses kainelt
Poola valitsus tegutses sündmuse järel kainelt ja hoidis liitlasi pidevalt kursis oma tegevuse ja kavatsustega. Sama ei saa siiski seda öelda kogu alliansi suhtes, sest avalikus kommunikatsioonis oli tunda närvilisust ja segasevõitu sõnumeid.
Loomulikult olidki esimesed tunnid pingelised, sest avalikkus ees rullunud sündmus selle keerukates detailides ja võimalikes eskalatsioonistsenaariumites nõudis reageerimist. Poola valitsuse otsus enne intsidendi omistamist viia läbi uurimine ja tavakonsultatsioonid liitlastega rahustas olukorda.
Raketiintsident oli ja mõneti on veel praegugi jätkuvaks lakmustestiks NATO suutlikkusele üllatusrünnakuid tõrjuda nii sõjaliselt kui diplomaatiliselt. Lisaks siis veel seegi, kuidas, kui kiiresti ja milliste otsusteni lõpuks jõuti. Pole kahtlust, et Venemaa jälgib seda suure luubiga, et tuvastada tuleviku tarbeks võimalikke lünki alliansi reageerimises.
Seepärast on Eestile oluline, et intsident ei sumbuks pelgalt isoleeritud sündmuseks, vaid sellest tehtaks nii alliansi tasemel kui ka siseriiklikult vajalikud järeldused ja poliitikamuudatused. Ilmselgelt tuleb tõsta idapiiri liitlaste õhutõrjevõimekust ning teha vajalikud muudatused olukorrateadlikkuse mitmekesistamisel ja infovahetuse kiirendamisel.
Ukrainale rohkem kaitse- ja ründerelvi
Küll aga peaksid liitlased jõudma kõige olulisema järelduseni – raketiintsidendi eest on vastutav Euroopas sõja vallandanud Venemaa. Rahu ja stabiilsuse taastamiseks nii NATO piiridel kui laiemalt Euroopas tuleb aidata Ukrainat võidule sõjas agressori vastu.
Kuigi viimastel päevadel on märgata tagauksediplomaatia tegevusi (näiteks CIA direktori Bill Burnsi kohtumine Ankaras Vene välisluure juhi Sergei Narõškiniga), siis parim jätkusamm kujunenud olukorras oleks veelgi massiivsema ja kaasaegsema kaitse- ja ründerelvastuse tarnimine Ukraina relvajõududele.
See on just see hetk, mis nõuaks viimaks ometi poliitilist otsust anda Ukrainale kaasaegseid tanke, soomukeid, ründelennukeid, kaugmaa rakette, õhutõrjekomplekte ning laskemoona sõja jätkamiseks võiduka lõpuni. Kui keegi loodab, et pärast Hersoni vabastamist on soodus hetk vaherahu sobitamiseks, siis see oleks suur strateegiline viga ja ei taandaks sõjaohtu ei Ukrainas ega Euroopas tervikuna.
Õnneks otsustab sõja saatuse siiski eeskätt Ukraina rahvas. Nende kangelaslikkus ja okupantide tõrjumiseks toodud kümned tuhanded ohvrid ei võimalda lääne chamberlainidel ega Venemaa hirmutamistaktikal edu saavutada. Samas on oluline, et läänes püsiks ühtsus ja arusaam, et poolel teel peatumine võib olla palju ohtlikum kui Venemaa viimine strateegilise lüüasaamiseni nende endi algatatud genotsiidi mõõtmetes agressioonisõjas.