Keskerakonna fraktsiooni ridades kostus teisipäeval valju sõnalist müra. On mõistetav, et Bessedini teema on Keskerakonnale ebamugav ja sellest ei taheta rääkida. Kuid puhastumine algab tunnistamisest, et asjad läksid valesti, kirjutab Maris Lauri.
Eilne Eesti Ekspress näitab kahes artiklis põhjalikult (siin ja siin), kuidas Oleg Bessedin teenis idanaabri juures oma kannuseid, kasutades ära Tallinna linnalt saadud raha.
Millised asjaolud andsid Tallinna linnavõimule motiivi anda raha Bessedinile vaatamata sellele, et juba 2010. aastal mainis kapo teda oma aastaraamatus? Sinna raamatusse sattumine ei ole juhuslik, vaid annab millestki häirivast märku. Miks eiras Tallinna linnavalitsus korduvaid hoiatusi, mis Bessediniga seoses tehti? Kas otsuseid mõjutas küüniline kalkulatsioon saada Bessedinilt odavalt meediateenust, poliitiline pimedus või midagi veel?
Me ei tea neid vastuseid, kuid linlastena ja Eesti kodanikena siiski väärime neid.
Tallinn on Eesti pealinn ja kui linnaeelarvest on raha jõudnud eestivastase tegevuse toetamiseks, on see häbiväärne. Kunagiste otsustajate eneseõigustused ei tee juhtunut olematuks ega väiksemaks. Et selge joon alla tõmmata ja välistada sarnaste tegude kordumist, on vaja mõista, miks asjad nii läksid.
Seetõttu tegigi Reformierakonna fraktsioon uue Tallinna Linnavolikogu esimesel istungil ettepaneku moodustada volikogus ajutine komisjon, kuhu kuuluks esindajad kõikidest linnavolikogu fraktsioonidest.
Komisjoni ülesanne on saada poole aastaga selgust, miks ja kui palju liikus Tallinna linna raha inimestele ning ettevõtetele, kes tegutsesid Venemaa huvides. See komisjon ei ole kohtumõistmise koht – seda ta ei saagi olemuselt olla –, vaid koht, kus linnakodanike esindajad saavad aru, miks asjad juhtusid pealinnas nii nagu nad juhtusid. Kui me ei saa küsimustele vastuseid, võivad sündmused korduda.
Kui ma teisipäeval volikogus ettepaneku esitasin, kostis Keskerakonna fraktsiooni ridades valju sõnalist müra. On mõistetav, et see on asi, mis on Keskerakonnale ebamugav ja millest ei taheta rääkida. Kuid puhastumine algab tunnistamisest, et asjad läksid valesti, ja analüüsist, miks läksid valesti. Alles seejärel saab teha otsuseid, mis aitaks nii linnal kui poliitikutel jõuda paranemisprotsessini.
Fakt, et Keskerakond on selle juhtumi puhul asunud süüdistama oma endiseid poliitikuid ja sotsiaaldemokraate, eirates või pisendades seeläbi enda erakonna osalust Bessedini teenuste tellimises, viitab, et napib sisemist julgust ja tugevust jõuda paranemiseni. Ehk aitab väline ja volikogusisene surve neil vaadata enda sisse, et Tallinna maine puhastuks. Isamaa erakond saab oma partnerile tulla siinkohal appi ja tõestada oma eestimeelsust linna juhtiva koalitsiooni ühe partnerina.
Olemata ise usklik, tahan osutada ühele kristliku õpetuse olulisele elemendile, mis tundub nii mõnelgi end avalikult kristlasena eksponeerival isikul ununevat: andestus tuleb pärast patukahetsust. Ja Tallinn väärib seda.