Täna Riigikogus toimunud olulise tähtsusega riikliku küsimuse „Omastehoolduse olukorrast, selle mõjust majandusele ning moraalsele keskkonnale’’ arutelul rõhutas sotsiaalkomisjoni liige Maret Maripuu oma sõnavõtus, et omaste hooldusvajadus tekib sageli ootamatult ja võib puudutada igaüht. Äärmiselt oluline on esmane nõustamine, et inimene, kes on sattunud täiesti uude situatsiooni, ei murduks vaimselt ja omaks infot, kust abi ja toetust leida.
Maripuu leiab, et kaasajal on omastehooldus suuresti jäänud vaid perekonna kanda. „Põhiseaduses on samas kirjas, et igal kodanikul on õigus riigi abile vanaduse, töövõimetus, toitjakaotuse ja puude korral ning puudega inimesed on riigi ja kohaliku omavalitsuse erilise hoole all. Seega vastutus justkui kahestub: riik ja perekond kannavad vanema põlvkonna eest hoolt justkui ühiselt aga omandavad samas ka võimaluse viidata etteheitvalt teineteise peale,’’ lausus Maripuu.
Maripuu sõnul on tulemuseks see, et riigi ja kohaliku omavalitsuse poolt pakutud teenused on raskesti kättesaadavad, järjekorrad pikad, pakutavate teenuste kvaliteet võib sageli olla nigel ja tihti on teenuse hind nii kõrge, et abivajaja ei suuda seda maksta. See, et hoolitsemine oma abivajaja lapse või eaka eest on vaid perekonna õlul on pikas perspektiivis riigi seisukohalt aga lühinägelik,’’ leiab Reformierakonna parlamendisaadik.
„Näiteks kui perre sünnib puudega laps või üks vanematest või mõlemad vajavad hoolt, tekitab see perre täiendavaid pingeid. Ümber tuleb vaadata töögraafikud, tihti toob see kaasa töökoha kaotuse, mis omakorda seab ohtu pereliikmete endi toimetuleku. Suureneb surve rahakotile, pea olematuks muutub aeg iseendale. Kõik see võib kaasa tuua selle, et inimene, kes varem aitas teisi, hakkab abi vajama ise,’’ nendib Maret Maripuu.
„Vaadates antud teemat kõige olulisemast – abivajaja aspektist võime öelda, et õiged vahekorras riikliku ja omaste-abi vahel kujunevad siis, kui nende kujunemine on vaba ja mitte üksnes oludest sunnitud. Omastehooldust puudutavaid otsuseid saab teha vaid üheskoos, läbi rääkides selle suhte erinevate osapooltega selleks teha selgeks, kuidas tuleks täna jagada hoolduskohustus perekonna, kohaliku omavalitsuse ja riigi vahel nii, et abivajaja esmavajadused oleksid rahuldatud, et ta ei oleks ühiskonnast eraldatud ja perekonna õlgadele pandud kohustused ei oleks ebaproportsionaalselt suured ja ei seaks ohtu pereliikmete endi toimetulekut,’’ lisas Maripuu.