Astmelise tulumaksu tont käib Eestis jälle ringi ja kui kuulata selle sisseviimise soovijaid, tekib küsimus, kas need kiitjad saavad ikka aru, et nad pole ju rääkinud kaugeltki mitte kogu tõde, kirjutab riigikogu liige Mait Klaassen.
Esmalt peaksime endile selgeks tegema, kui suur on see vajak, mida me tahame või peame täitma riigi rahakotis ja kui palju peaksime tulumaksu kõrgemat palka saavatel inimestel tõstma, et saada vajalik summa kokku. Samas peame endile aru andma, et vajaliku summa kokku saamiseks peab tulumaksu tõstmist alustama võimalikult madalalt tasemelt, et saada piisav panustajate hulk.
Sageli kuuleme ka väiteid, et riigiametnikud söövad kogu maksuraha ära ja siis ei jätku vajalikeks tegevusteks ega palgatõusudeks raha. Samas ei öelda aga seda, kes on need nn riigiametnikud, keda soovitatakse koondada. Vaatame aga vähe arvudele otsa.
Riigiametnikke ja -töötajaid (v.a siseturvalisus) oli 2025. aastal 8128, õigus- ja siseturvalisustöötajaid oli koos kaitseväega 14 494, riigikoolides oli 5155 töötajat ja IT-asutustes 1765 töötajat ehk siis kokku 29 542 riigieelarvest palga saajat. Valitsussektori palgasaajad on veel 5692 KOVi ametnikku, 11 765 KOVi üldhariduse õpetajat, 4952 teadustöötajat, 2406 kultuuritöötajat, 3411 arsti ja 6682 õde. Kokku seega 34 908 inimest.
Kohalike omavalitsustega seotud töötajate hulka peaks siiski lugema ka omavalitsuste hallatavate asutuste, mittetulundusühingute, sihtasutuste ja muude üksuste töötajad, kes pakuvad samuti kohalikke teenuseid.
Kui keegi oskab argumenteeritult öelda, milliseid inimesi peaks vähem olema, siis palun põhjendust olukorras, kus me teame, et igal pool on spetsialiste puudu. Olen üsna veendunud, et õhemaks seda riiki siiski väga lihvida ei saa. Või kui seda siiski tahetakse, siis oleks vaja näidata ka need teenused, mida vähema arvu inimestega pakkuda enam ei saa.
Kui palju meil siis lisaraha oleks vaja, et vähendada SKT defitsiiti 0,5 protsendi võrra. See summa on 250 miljonit eurot. Ainuüksi selle summa saamiseks oleks vaja tõsta tulumaksumäära alates 1000-eurosest palgast 4 protsendipunkti võrra ehk siis tulumaksumäär oleks 26 protsenti. Sama summa saaks kokku, kui tõstame tulumaksumäära 30 protsendini alates 2100-eurosest palgast. Ka see oleks väga ebaõiglane, sest selle palgamäära ümbrusesse jäävad suur osa õpetajaid, päästjaid ja politseinikke ning paljud muud töötajad. Sama summa saaksime kokku ka siis, kui tõsta üksikisiku tulumaksu määra töötajatel, kelle palk on suurem kui 3500 eurot, kuid siis peaks maksumäär tõusma juba 42 protsendini. Seda taset pakkusid sotsiaaldemokraadid, aga arvutusi seal taga polnud.
Kahjuks pean siinjuures aga märkima, et meie tegelikud soovid erinevates sektorites on hoopis vastupidised ja nõuavad tegelikult kulutuste suurendamist seda nii palkade, investeeringute kui ka teenuste puhul. See tähendab tegelikkuses seda, et sotsiaaldemokraatide pakutud üksikisiku tulumaksu tõusust ei piisa. Peaks tõstma palju ka muid riigi tulusid.
Müüa pole eriti midagi, kui mitte arvestada meie metsamaid. Nende müük oleks aga väga ohtlik tee, sest maa kui lõplik suurus on asi, mida juurde ei teki ja see tehing oleks ühekordne ja lõplik. Pealegi peame arvestama, et maa väärtus ja sellega seoses ka hind tõuseb ajas kogu aeg. Ei tule kõne allagi – välja arvatud juhtudel, kui on tegemist väikeste lõigetega, mis niikuinii on juba eravalduses oleva krundi osa või piirneb sellega. Midagi siit saaks, aga see on marginaalne.
Maade vahetamine hind hinna vastu aga ei sobi mingil põhjusel paljudele poliitikutele, kuigi võiks olla ju juba piisavalt palju vett merre voolanud pärast nn maadevahetuse skandaali ja võiks uute reeglite järgi maade vahetust uuesti katsetada. Meil on aga senini kuskil seljaajus tunne, et maade vahetamine on saatanast ja keegi püüab ilmtingimata riiki tüssata. Äkki ikkagi kasvame juba suureks ja saame vahetuse kaudu lahendada suure osa looduskaitsele vajalike maade vahetuse kaudu ühest probleemist lahti.
See kõik ei päästa meid aga kiiresti eelarve defitsiidist ja ikkagi jääb mure, et kust leida kate suurenevatele vajadustele. Kusjuures kellelgi erakondadest pole kuldvõtmekest probleemi lahendamiseks. Astmeline tulumaks see kindlasti ei ole, sest see tekitaks ühiskonnas veelgi suuremat vastuseisu. Seda pole meil kindlasti vaja.
Teenuste kättesaadavuse sidumine makstud maksudega pole sugugi parem, sest oleme juba väga harjunud olukorraga, kus solidaarne teenuste tagamine on norm, mis pole seotud kodaniku antud panusega. Paraku on aga antud panused väga erinevad, aga riigi pakutud teenust tahavad saada kõik, isegi kui pole sentigi selleks panustanud!
Mis aga tegelikult aitaks meid kõiki, on investeeringute meelitamine Eestisse, kus tekivad kõrgepalgalised töökohad, suured käibed ja maksulaekumised. See on ilus mõte, aga meil peab olema vastu pakkuda piisavalt hea haridusega tööjõudu, odavat energiat ja arengupotentsiaali nii vabade pindade kui ka kiire asjaajamise poolelt. See on lahendus. Kas me oleme selleks valmis?
Lärmamine riigikogu saalis ei vii asja edasi, vaid areng tagatakse läbirääkimiste ja kokkulepetega, mis alati ei pea olema esmalt ajalehtede esikülgedel, vaid kokkulepped peavad olema enne sõlmitud ja kinnitatud, kui nendega avalikkuse ette tullakse. Igast saabuvast taksost ei pea pilti tegema ja sealt kellegi suva järgi järeldusi tegema. Majandusarengu tagamine on raske töö, mida ei ole alati näha ja protsessi huvides ei tohigi seda kohe avalikkusele paisata, sest ettevõtluse arendamise printsiibid on alati siiski seotud mingi heas mõttes saladusliku looriga.
Me kõik tahaksime, et Eesti areneks, aga selleks peavad kõik panustama. Ma ei taha öelda, et peame hakkama uuesti sööma kartulikoori, aga kindlasti peaksime ümber mõtlema oma võimalused, soovid ja panustamise ning sellele vastavalt käituma! Astmeline tulumaks ja inimeste nivelleerimine pole kindlasti õige tee, vaid aktiivsete inimeste teelt tõkete eemaldamine viib meid sihile!