Kadri Paasi kriitiline kirjutis Reformierakonna esimehe Kristen Michali erakonna üldkogu kõne kohta eksis kahjuks mitmes kohas. Osa tema kirjeldatud muredest on päris. Hinnad on olnud tänu kriisidele ja sõjale kõrged. Kaitse-eelarve järsuks tõstmiseks pidime makse tõstma. Tervishoiu järjekorrad ei ole veel otsa saanud. Neid asju ei ole mõtet ilustada.
Aga kriitika läheb eksiteele siis, kui sellest jääb mulje, justkui oleks vabadusest, kaitstusest ja jõukusest rääkimine kuidagi võlts või küüniline. Ei ole. Just keerulisel ajal tulebki öelda, millist Eestit me tahame ehitada.
Peaministri kõnest mina küll ei lugenud välja nagu kõik on juba hästi. Vastupidi. Tema sõnum oli, et Eesti ei tohi keerulises ajas muutuda väikseks, hirmunuks ega kinniseks riigiks. Me peame hoidma seda, mis on Eestile edu toonud: vabadust, avatud majandust, tugevat kaitset, head haridust ja usku sellesse, et inimene saab oma eluga hakkama, kui riik teda sunnib ja takistab võimalikult vähe.
Eesti lugu on ka sini-must-valge lugu
Sinine tähendab meie väärtusi. Vabadust, väärikust, õigusriiki ja inimeste õigust ise oma elu üle otsustada. Need ei ole tühjad sõnad. Need väljenduvad päris otsustes, näiteks nõusolekuseaduses, mis kaitseb inimese enesemääramist ja väärikust ning kliimakindla majanduse seaduses, mis ütleb ausalt, et puhas elukeskkond, energiajulgeolek ja tulevikku vaatav majandus ei ole luksus, vaid Eesti järgmise arengu eeldus.
Must tähendab maad, piiri ja kindlat jalgealust. See tähendab riiki, mis ei räägi julgeolekust ainult pidupäevakõnedes, vaid paneb päriselt raha kaitsevõimesse, idapiiri tugevdamisse ja liitlastega koostöösse. Lisaeelarvega tehtavad otsused piiri tugevdamiseks ja ajaloo suurim kaitse-eelarve ei ole loosungid. Need on väga konkreetsed valikud selleks, et Eesti oleks kaitstud.
Valge tähendab tulevikku. Mitte naiivset optimismi, vaid tööd selle nimel, et Eesti majandus kasvaks, et ettevõtted saaksid areneda ja uued tehnoloogiad tooksid kasu inimestele, mitte ainult suurtele riikidele või suurtele ettevõtetele. Eesti.ai algatus on just selline näide. Kui tahame, et Eesti oleks ka järgmises tehnoloogialaines võitjate, mitte mahajääjate seas, peame julgema sellesse panustada. Meil on digiriigina enamuste riikide ees suur eelis, mida ära kasutada.
Maksude teema on kindlasti raske, kuid teist valikut meil Venemaa naabrina ei ole. Jah, viimastel aastatel on riik teinud ebamugavaid otsuseid. Aga need otsused ei sündinud tühjale kohale, kaitsekulud pidid aastaga kasvama pea miljard eurot. See ei ole paar miljonit ümbertõstet ühest kohast teise. Euroopas, meie liitlase kodumaal Ukrainas käib viiendat aastat sõda. Lisaks pidime samal ajal katma varasemate aastate puudujääke ja hoidma töös teenuseid, mida inimesed vajavad.
Samas ei ole õige jätta muljet, nagu Reformierakonna sõnum oleks ainult maksutõusud. Siit ka jäme eksimus Kadri Paasi loos. Maksutõusud olid möödunud aastal, aga tulumaksureform jõustus käesoleval aastal, seega ei tasandanud samal ajal maksutõusud ära tulumaksuvaba miinimumi kehtestamist 700 euro peale. Seega töötavale inimesele jääb rohkem raha kätte. Selle mõju võib iga pere puhul olla erinev, aga suund on selge – kui julgeolekuvajadused on kaetud, tuleb maksukoormust vähendada, mitte kasvatada.
Õpetajate järelkasv, palk ja koormus ei lahene ühe otsusega. Aga ka siin ei ole vastus see, et jätame eesmärgid seadmata. Valitsus on näidanud oma otsustega, et õpetajate palk on kasvanud iga aastaga. Kui peaminister ütleb, et iga laps Narvas, Võrus, Tallinnas ja Saaremaal peab saama hea hariduse, siis see ei ole propaganda. See on riigi üks tähtsamaid ülesandeid.
Sama kehtib tervishoiu kohta. Pikad järjekorrad ei ole normaalne olukord, millega peaksime leppima. Vaimse tervise abi peab olema paremini kättesaadav. Kindlasti on see valikute koht rahalistes prioriteetides ja fookusvaldkondi tervishoius Reformierakonna jaoks ka edaspidi.
Ettevõtlusest rääkides on samuti lihtne näha ainult halba. Jah, ettevõtjad on pidanud toime tulema maksutõusude, energiakriisi, sõja mõju ja nõrgema välisnõudlusega. Aga Eesti tugevus ei kao sellepärast ära. Meil on endiselt üks avatumaid ja digitaalsemaid majanduskeskkondi Euroopas.
Riigi ülesanne on nüüd teha elu lihtsamaks, mitte raskemaks. Just sellepärast ongi peaministri juures tegutsenud pea aasta aega bürokraatia vähendamise nõukoda koos ekspertidega eri valdkondadest ja Riigikogus oleme heakskiitnud juba kümneid otsuseid ja palju on veel ka tulemas.
Vabadus ei tähenda, et riik ei tee midagi. Vabadus tähendab, et riik ei suru inimest raamidesse, ei kahtlusta ettevõtjat, ei vastanda inimesi ega pööra Eestit suletud ühiskonnaks. Vabadus tähendab, et inimene saab õppida, töötada, luua ettevõtte, kasvatada lapsi, armastada ja oma elu üle ise otsustada.
Võib vaielda kõne sõnastuse üle. Võib küsida, kas mõni kujund oli liiga suur või mõni lubadus liiga ambitsioonikas. Aga vabaduse mõtet ei maksa naeruvääristada. Eesti ajalugu on liiga selgelt näidanud, mis juhtub siis, kui vabadust peetakse teisejärguliseks.
See ongi Reformierakonna lugu. Mitte väide, et kõik on korras. Vaid veendumus, et Eesti saab keerulisel ajal hakkama siis, kui hoiame oma tugevusi: vabadust, avatust, vastutust ja julgust vaadata ettepoole.