Nii maailma majandusfoorumil Davosis kui ka Müncheni julgeolekukonverentsil kõlas üks ja sama sõnum: maailm on jõudnud murdepunkti. Reeglitepõhine rahvusvaheline kord on otsese rünnaku all. Julgeolek ei ole enam iseenesestmõistetav. Demokraatiad peavad olema ühtsed, nähtavad ja otsustavad, kirjutab Riigikogu väliskomisjoni liige Luisa Rõivas.
Davosis räägiti vastupidavusest, mitte ainult majanduslikust, vaid ka moraalsest vastupidavusest. Münchenis rõhutati, et heidutus peab olema usutav ning liitlassuhted peavad olema tugevamad kui kunagi varem. Kõlas selge arusaam: agressiooni ei peatata pehmuse ega ebamäärasusega, vaid selgete sõnumite ja tegudega.
Ühes kogu foorumi märgilisimas kõnes rõhutas Kanada peaminister, et demokraatiad peavad seisma üksteise kõrval mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes, sest kaalul ei ole üksnes ühe riigi tulevik, vaid rahvusvahelise õiguse ja vabaduse tulevik tervikuna.
Reformierakond ei usu vaiksesse välispoliitikasse. Me ei usu, et keerulisel ajal aitab leplikkus või lootus, et probleemid lahenevad meieta. Vastupidi – meie kohustus on rääkida selgelt, nimetada sõda sõjaks, agressor agressoriks ja seista kindlalt Ukraina kõrval. Eesti välispoliitika peab olema nähtav, põhimõttekindel ja väärtuspõhine.
Kui Davosis räägiti lumiste mägede keskel globaalsetest riskidest ja juba kevadises Münchenis arutati Euroopa julgeoleku tulevikku, siis samal ajal olid suured osad Ukraina linnad elektrita ja Kiievis temperatuur üsna sama kui Tallinnas. Tuhanded pered elasid pommirünnakute ja katkestatud energiavarustuse keskel krõbedas külmas.
Mõelgem hetkeks: mida tähendaks see, kui Tallinn oleks päevi või nädalaid elektrita? Kui haiglad töötaksid generaatoritel, kui koolid oleks suletud, kui lapsed magaksid külmades korterites, kus voolu vaid mõnel tunnil päevas kui sedagi? See ei ole teoreetiline küsimus. See on Venemaa teadlik strateegia – murda tsiviilelanike vastupanu, külmutada terve rahvas alistumiseni.
Kuid Venemaa agressioon ei piirdu ainult Ukrainaga. Moskva on ajanud oma sõrad sügavale paljudesse riikidesse – mõjutustegevuse, küberrünnakute, valimissekkumiste ja desinformatsiooni kaudu. See puudutab Euroopat, kuid ka Lähis-Ida, Aasiat ja Põhja-Ameerikat. See tähendab, et Eesti ei saa mõelda üksnes Euroopa-siseselt.
Meie välispoliitika peab olema suunatud kogu demokraatlikule maailmale. Me seisame solidaarselt nende riikidega, kes seisavad surve all – olgu selleks Iisrael, Taiwan, Moldova või teised vabaduse eest seisvad ühiskonnad. Kui autoritaarsed režiimid teevad koostööd ja õpivad üksteiselt, siis peavad demokraatiad tegema sedasama veelgi kiiremini ja veelgi otsustavamalt.
Seetõttu ei saa Eesti välispoliitika olla häälestatud agressiooniga ettevaatlikult kompromisside otsimisele. Meie roll on hoida fookust: Ukraina peab võitma. Euroopa peab tegema kõik võimaliku nii Ukraina toetamiseks kui selleks, et investeerida enda kaitsevõimesse. NATO peab jääma tugevaks. Sanktsioonid peavad püsima ja tugevnema. Ja Eesti peab ehitama partnerlussuhteid kõigi demokraatlike jõududega üle maailma.
Eesti hääl loeb rohkem, kui me vahel ise arvame. Meil on moraalne autoriteet, sest me teame, mida tähendab elada agressiivse naabri kõrval. Me ütlesime juba kümme või enamgi aastat tagasi asju, mis on paljudele alles hiljuti ilmseks muutunud. Just seetõttu peame ka nüüd olema need, kes igal võimalusel tuletavad meelde, et rahu ei sünni allaandmisest, vaid õiglusest.
Reformierakonna jaoks tähendab see selget kurssi – tugevad liitlassuhted, investeeringud riigikaitsesse, Ukraina jätkuv toetamine, demokraatlike liitlastega koostöö süvendamine üle Maailma ja Euroopa ühtsuse hoidmine. Meie välispoliitika ei ole reaktsiooniline, vaid strateegiline. See ei ole kõhklev, vaid põhimõttekindel.
Aastal 2026 ei vaja Eesti välispoliitika rivaliteete ega soolosid. Ta vajab selgust. Ta vajab nähtavust. Ja ta vajab julgust öelda välja see, mida paljud mõtlevad, kuid kõik ei söanda välja hääldada.
Eesti on vaba riik. Ja vabadus nõuab häält.