Ei saa kuidagi heaks kiita soovi jätta kõrghariduse tegevustoetuse tõusust ligi 14 miljonit eurot enda käsutusse “taktikalise vahendina” ülikoolidega halduslepingute läbirääkimiseks, kirjutab .
Meie julgeolekuolukorda arvestades on selge, et peame tegema kõik selleks, et riik oleks kaitstud, kuid lisaks konkreetselt riigikaitsesse investeerimisele on oluline, et me ühiskonnana oleksime vaimselt tugevad. Ühiskonna vaimne tugevus baseerub aga eelkõige just haridusel ja kultuuril, kui viidata presidendile.
Hoolimata üldisest kokkuhoiupoliitikast, kaitsekulude järsust tõusust ning soovist suurendada inimeste sissetulekuid, kasvab õpetajate ja kultuuritöötajate palgafond järgmisel aastal kümme protsenti. Selleks on planeeritud ligi 70 miljonit eurot.
Teadusesse suunatakse kokkulepitud üks protsent sisemajanduse kogutoodangust, mis tähendab, et teaduseelarve kasvab 20 miljonit eurot.
Kõrghariduse tegevustoetus on järgmisel aastal 290 miljonit eurot. Seda on käesoleva aastaga võrreldes ligi 28 miljonit rohkem ehk tegevustoetus kasvab 10,6 protsenti. Valitsuse tasandil rektoritega tehtud kokkuleppest on seda pea kolmandiku vähem.
Meeldetuletuseks: valitsus leppis rektoritega kokku, et 2023. aastast tõuseb kõrghariduse tegevustoetus neli aastat järjest igal aastal 15 protsenti. olin selle kokkuleppe ettevalmistuse juures ning võin kinnitada, et tegevustoetuse tõus oli mõeldud õppejõudude palgataseme parandamiseks, kuna kõrghariduse pikaaegse alarahastamise tõttu jäävad ülikoolide õppejõudude palgad alla isegi üldhariduskoolide õpetajate palgale.
Kokkulepet ülikoolidega suutis valitsus hoida vaid kahel esimesel aastal. Kahel viimasel aastal on kasvuprotsenti oluliselt vähendatud.
Kultuurikomisjoni hiljutisel istungil, kus arutasime valdkonna eelarve küsimusi, teatas minister soovist kõrghariduse tegevustoetuse tõusust poole ehk ligi 14 miljonit eurot jätta enda käsutusse “taktikalise vahendina” ülikoolidega halduslepingute läbirääkimiseks.
Sellist “taktikalist käiku” ei saa kuidagi heaks kiita. Ülikoolide autonoomia on akadeemilise vabaduse vundament. Akadeemiline vabadus on demokraatlikus riigis sama oluline kui inimõigused ja -vabadused, ajakirjandusvabadus või kohtute sõltumatus. Need on väärtused, mille suhtes peame olema tähelepanelikud ja vajadusel nende eest jõuliselt seisma.
plaan on survestanud ülikoole avalikult kaitsma oma akadeemilist vabadust ja autonoomiat. Nii see peabki olema. Selles peitub demokraatliku riigikorralduse tugevus.
Olgu öeldud, et juba praegu saavad ülikoolid riiklike prioriteetide saavutamiseks mitmeid sihttoetusi. Näiteks kaheksa miljonit eurot õpetajakoolituse ja tugispetsialistide õppekohtade suurendamiseks; 28,2 miljonit doktorantide tööjõukuludeks; 15,2 miljonit eurot üliõpilaste sotsiaaltoetusteks. Lisaraha saavad ülikoolid ka IT, inseneeria, tehnika, tootmise ja tervishoiuvaldkonna õppemahtude suurendamiseks.
Riigil seega juba on rahalised hoovad ülikoolide tegevuste suunamiseks. Selleks ei ole vaja kasutada tegevustoetuse kasvuks mõeldud raha. Tuletan meelde sedagi, et tegevustoetuse jagamiseks on seadusega kehtestatud kord, mida praegune plaan rikub.
Mind ja mitte ainult mind teeb väga murelikuks meie hariduspoliitikas kasvav trend liikuda juhtimises kokkulepete tasandilt käskude ja keeldude tasandile.
Rektorite nõukogu juhib tähelepanu, et lisaks raha sildistamisele soovib ministeerium halduslepingutega kehtestada ka seda, millistel õppekavadel ja mis mahus toimub tasuta õpe. Ka nende otsuste tegemiste õigus on tegelikult ülikoolidel, mitte riigil. Riik saab halduslepingute kaudu kehtestada kohustused ja tegevused, mida ülikoolid peavad täitma, aga mitte keelde või piiranguid, mis kitsendavad ülikoolide õigusi. Ja mis eriti oluline, nende kokkulepeteni peab jõudma võrdsete partneritena läbirääkimiste teel.
Samale tendentsile ka üldhariduses viitas hiljuti ERR-i portaalis ilmunud kommentaaris Jakob Westholmi gümnaasiumi direktor Rando Kuustik: “Kui juhtimine muutub käskudeks ja keeldudeks, tekib hirm kaotada toetus.”
Pole saladus, et valitsuserakondade usaldus on erakordselt madal. Miks? Teadlased ütlevad, et avaliku võimu usaldust mõjutavad eelkõige kolm tegurit: usk, et võim teenib avalikku huvi; võimulolijate pädevus ja koherentsus ehk avalikku võimu kandjatel ei tohiks olla topeltstandardeid.
Kui toetus on madal, on arusaadavalt keeruline jõuda ka valdkonnaga kokkuleppele, sest võimu autoriteet on madal. Jäävad kaks võimalust: kas võim hakkab kasutama oma poliitilise tahte elluviimiseks käske ja keelde või püüab usaldust kasvatades ja demokraatlikule riigile kohaselt ühise laua taga jõuda kokkulepeteni, mis austavad demokraatliku riigi põhiväärtusi.
Ma väga loodan, et me valime teise variandi.