Mõte korrastatud koolivõrgust on ilus, ja reform, arvestades õpilaste arvu vähenemist ning muid paratamatuid faktoreid, vajalik. Soovime ju kõik, et meie noored saaksid parema hariduse, õpiksid korras koolimajades ning väärtustatud ja väärt õpetajate käe all.
Praegune koolivõrk on rajatud kolmandiku võrra suuremale õpilaskonnale ning pooltühjade majade ülalpidamine hariduse kvaliteedi arvel ei ole aktsepteeritav. Vaatamata tõsiasjale, et koolivõrk tuleb korrastada, on üleval palju küsimusi, millele tuleb enne plaanide elluviimist vastused leida.
Kui palju maksab koolireform? Räägitud on kooliastmete lahutamisest, gümnaasiumide arvu vähendamisega saavutatavast kokkuhoiust jne. Kuid vastuseta on jäänud küsimus, kui kalliks need muudatused lähevad. Peame kohandama õppehooneid ning mõnele sootuks uue kasutuse leidma. Kes selle kinni maksab?
Ministeerium on välja käinud optimaalsed piirarvud, millega oleks veel mõistlik gümnaasiumiastet pidada. Räägitud on minimaalselt 75 õpilasest. Praegu on meil 70 gümnaasiumi, kus õpilaste arv on allpool mainitud piirmäära. Kui palju on koole (ja mis koolid need on), mis õpilaste arvnäitajate kohaselt jäävad rahastamata ning seetõttu hääbuvad?
Nii mõnigi väike kool on viimastel aastatel riigi ja kohalike rahaga korda tehtud, kas ka mõnel sellisel on sulgemisoht? Kes kannab sellisel juhul need kulud? Oleme edukalt kasutanud saastekvootide müügist saadud raha, millega kaasnevad ka teatavad kohustused. Neidki tuleb reformi tehes arvesse võtta.
Koolivõrku optimeerides seisame paratamatult silmitsi tõsiasjaga, et kõik lapsed ei saa enam koolis käia nii kodu lähedal kui seni. Selleks on tarvis korraldada õpilastransport. Kas ja millises ulatuses selle eest kohalikud omavalitsused vastutama hakkavad? Kui palju see maksma läheb?
Kas riik kompenseerib?
Kodust eemale liikumisega on seotud ka õpilaskodud. Milline üldse on kavandatav õpilaskodude kontseptsioon? Kui palju neid vaja luua on? Kas selleks on tarvis koolitada vastavat personali? Millised on selle juures kulud ning kes need katab? Eraldi küsimus on, kas vanemad on nõus saatma oma lapse juba 16-aastaselt kodust pikaks ajaks eemale ühiselamusse.
Vaadates õpilaste suhtarvu ühe õpetaja kohta viimase 15 aasta jooksul, tõdeme, et see on kolmandiku võrra vähenenud. Kui aastate eest oli see 18, siis praeguseks on see kahanenud 12 õpilaseni õpetaja kohta.
Selle loogika järgi on justkui õpetajaid üleliia. Samas, uute riiklike õppekavade rakendamisel soovime õpilastele pakkuda suuremat valikut (lisaks kolmele õppesuunale). Lisanduvad üldosadesse kirja pandud oskused ja pädevused, mille saavutamine traditsiooniliste meetoditega klassiruumis ei ole võimalik, seega peavad ka õpperühmad olema väiksemad. Kus peitub tõde?
Palju on räägitud põhikooli ja gümnaasiumi lahutamisest. Samas on põhjanaabritelt kuulda plaane liikumisest vastupidises suunas, saavutamaks suuremat kokkuhoidu. Millisel analüüsil põhineb veendumus, et puhtad gümnaasiumid on paremad kui n-ö täistsüklikoolid?
Miks ei võiks meil Eestis edaspidi olla ka progümnaasiume (nt praegune Haapsalu Wiedemanni gümnaasium, 7.–12. klass)? Kui õpetajal kaob võimalus gümnaasiumitasemel õpetada, siis kuidas tagada talle vajalik normkoormus põhikoolis?
Gümnaasiumi pidamiseks kriteeriumide seadmine on tarvilik, kuid on ka piirkondi, kus peab jääma erisuste tegemise võimalus. Milliste piirkondade koolidele peaksime õpilaste piirarvu jms osas tegema erandeid (nt piirialad, saared, Ida-Virumaa)?