Hea Tarmo, kirjutasin Sulle kirja…
Olen siin üks hääl. Kõnelemas Sinu sõprade ja kolleegide nimel Riigikogust, jagamas mälestusi…
Kord Sa rääkisid loo timpanimehest.
See kõlas nii: halb esimene viiul ei saa orkestrile midagi halba teha. 30 keelpilli ja dirigent parandavad ta ära.
Isegi kolm kehva viiuldajat ei riku pilti, aga kui timpanimees valel kohal paugu paneb, on asi läbi – enamasti hakkab saal naerma. Ja kui paugu üldse ära unustab, on saal šokis.
Seega on timpanimängija vastutus mõõtmatult suurem esimesest viiulist.
Sinu loo mõttetera oli, et timpanilöök ei tohi tulla valel ajal, kuid veel hullem on, kui ta hoopiski tulemata jääb.
Sinu poolt küsitud küsimused, tähelepanu juhtimised, julged sõnavõtud ja arvamusavaldused ei jäänud tulemata. Nad kõlasid vahel kui väga tugev timpanilöök, ja alati õigel ajal.
Sinu üleskutse – mehed, hoidke oma tervist, pange seda tähele ja hoolige sellest! – kajamas kõikjal, kuhu selle sõnumiga jõudsid.
“Sõbrad, kuulge! Pange see Meeste buss käima!” – hüüdis Sinu timpanilöök! Ja kuuljad kuulgu! Me püüame, Tarmo!
Sinu auks ja Sinu mälestuseks…
Aituma, et olid – usaldusväärne, humoorikas, terav, kuid õiglane, sõnakas, julge. Ergutav, ergastav, värske vaatega.
Vahel valusalt osutav, kuid mitte kunagi kibestunud.
Aituma, et olid – muusikuna poliitikat mõjutamas, poliitikuna muusika eest võitlema, inimesena inimeste eest seismas.
Ükskõik kellena, alati Sina ise.
Aituma, et olid… hea sõber, kaaslane, dirigent, teatrimees, riigimees.