Polnud veel möödas päevagi Delfis ilmunud Euroopa Komisjoni presidendi Junckeri väidetavast soovist saada oma valitsusse kindel arv ehk protsent naisvolinikke, kui minu hea kolleeg Jüri Ratas asus nõudma Eestile järgmiseks naispresidenti, sest “on aeg hakata tunnustama tublisid Eesti naisi”.
Sellised hoiakud, kus otsuseid mis iganes valitavale kohale tehakse soopõhiselt, on igale inimesele alandavad. Miks ei räägita, et vajame rohkem meeskokki, et mehi tunnustada? Koka töö on väga vastutusrikas, sest halb kokk ja tema tehtud toit vôib inimestele olla eluohtlik.
Või et meesõpetajad algklassides, kus pannakse alus edasisele inimese käekäigule, on töö, mis võiks meestele olla igati tunnustamist väärt? Võiksimegi koostada Eesti meeste tunnustamiseks nimekirja professioonidest, kuhu neid edutada, sest vajame ju võrdõiguslikku käitumist.
Presidendi valimise puhul, olgu otse või riigikogus, tuleb eelkõige lähtuda sellest, et inimene, kes selle vastutuse ja au endale saab, esindab esmajoones väärikalt meie riiki mis iganes olukorras ning seisab Eesti Vabariigi põhiseaduse aluste vääramatu toimimise eest.
Tunnustades Siiri Oviiri senist tegevust võiks ta küll olla Eesti Vabariigi järgmine president – aga mitte sellepärast, et ta on naine, vaid sellepärast, et ta on elukogenud ja tark poliitik.