Jäätmereformi mõte on teha sorteerimise inimestele lihtsaks ja rahaliselt kasulikuks, kirjutab Kuldar Leis.
Jäätmetest rääkides mõtleme konteineritele, veograafikutele ja sellele, kuhu panna munakoor. See on arusaadav. Inimese jaoks algab ja lõpeb jäätmemajandus koduuksel, aga riigi jaoks on jäätmed ka majandusküsimus. Miks? Sest 21. sajandi edukad riigid kerkivad esile ka sellega, kui nad suudavad olemasolevat ressurssi kasutada rohkem, targemalt ja puhtamalt.
Jäätmetest saab tooraine, toorainest toode ja tootest tulu
Suur osa jäätmetes on väärt kraam, mida saab uuesti kasutada. Näiteks jogurtitopsist tehakse plastgraanulit ja sellest omakorda uus pakend. Ja seda ilma, et loodusest peaks uut toorainet kaevandama. Aga selleks peab see tops jõudma õigesse konteinerisse. Segaolmes määrdub see mähkmete ja kassiliiva keskel ära, selle töötlemine kallineb ja väärtus kukub kordades.
Seetõttu ongi jäätmereformi mõte teha sorteerimise inimestele lihtsaks ja rahaliselt kasulikuks. Reformi tulemusel jõuab aastaks 2035 Eesti majandusse igal aastal kuni 150 000 tonni uut jäätmematerjali. See tähendab, et iga eestlase jäätmetest jõuab aastas ligi sada kilo uuesti kasutusse. Seega tähendab jäätmereform uue toorainebaasi loomist Eesti ettevõtetele.
Kui riik koos omavalitsuste ja inimestega suudab suunata jäätmed põletusahju või prügila asemel ümbertöötlemisse, tekib ettevõtetele püsiv toorainevoog. See omakorda toob investeeringuid sorteerimisse, töötlemisse, tootmisse, logistikasse ja uute lahenduste arendamisse. Jäätmetest saab tooraine, toorainest toode ja tootest tulu.
Maardus toodetakse biojäätmetest juba praegu biometaani, millega sõidavad Tallinna bussid. Kui veel mõne aasta eest pumbati seda kütust maa seest, siis nüüd tuleb see meie konteineritest.
Järvakandis tehakse klaasijäätmetest uut ehitusmaterjali, mida eksporditakse ka välismaale. Narva rajatakse plastijäätmete ümbertöötlemise tehast, Jõelähtmele puidualuste väärindamise tehast ja Tallinnasse esimest tehisintellektil põhinevat pakendite sorteerimisliini. See ei ole ilus jutt, vaid Eestis juba toimiv ja kasvav tööstus. Riik on toetanud 25 jäätmete ringlussevõtu projekti kokku ligi 20 miljoni euroga.
Ka Euroopa Komisjon rõhutab, et ringmajandus ei ole enam pelgalt väike rohenišš, vaid Euroopa konkurentsivõime oluline osa. Nagu taastuvenergia toetab energiasõltumatust ja aitab kriise pehmendada, nii aitab ka ringmajandus muuta majandust vastupidavamaks. Näiteks saab väetisehindade tõusu leevendada bioringmajandusega, sest biogaasi tootmisel tekkiv kääritusjääk sobib väetiseks ka põllumeestele.
Euroopa Komisjoni andmetel töötas 2023. aastal ringmajandusega seotud valdkondades 4,4 miljonit inimest, erasektori investeeringud ulatusid 131 miljardi euroni ning valdkond tõi Euroopa majandusse 316 miljardit eurot lisandväärtust. Komisjoni hinnangul võib ringmajanduse arendamine kasvatada Euroopa majandust 2030. aastaks 0,5 protsenti ja luua veel ligi 700 000 uut töökohta. Kuigi 0,5 protsenti kõlab väikselt, tähendab see Euroopa majanduses umbes 90 miljardit eurot. Rohkem kui Eesti kahe aasta majanduse kogumaht.
Kui Euroopa liigub selles suunas, siis on Eesti valik lihtne: kas olla muutuste esirinnas või lohiseda teistel järel ja vaadata, kuidas äriline kasu mujale liigub.
Praegu ei ole Eesti positsioon piisavalt hea. Meie olmejäätmete ringlussevõtu määr oli 2024. aastal 36 protsenti. EL-i keskmine oli juba aasta varem 48 protsenti ning 2025. aastaks kokkulepitud siht oli 55 protsenti. Sellest oleme maha jäänud. Iga ringlusse võtmata protsent tähendab materjali ja raha kaotamist. Jäätmereformi mõte on saada tempo üles, et Eesti jõuaks 2030. aastaks 60 protsendi eesmärgini.
Premeerida tuleb uut loogikat
Iga kord, kui jäätmed põletatakse või ladestatakse, juhtub kaks halba asja korraga. Esiteks kaob materjal, mida oleks saanud uuesti kasutada. Teiseks tuleb asemele osta uus, sageli kallim tooraine. Väikesele majandusele nagu Eesti on see halb harjumus. Seepärast on oluline ka reformi teine majanduslik mõõde, õiged hinnasignaalid.
Kümme aastat on saastetasud Eestis püsinud samal tasemel. Kui tahame, et ettevõtjad investeeriksid väärindamisse, ei saa odavaim lahendus olla vana harjumus, et viska ära ja põleta. Premeerida tuleb uut loogikat: sorteeri väärt kraam välja ja tee sellest uus tooraine. Seepärast tõusevadki jäätmereformi tulemusel saastetasud ning ringlussevõtt saab hinnaeelise põletamise ja ladestamise ees.
See hakkab kajastuma ka inimeste jäätmearvetel. Kes sorteerib, maksab vähem. Loogika on lihtne: mida vähem tekib segaolmejäätmeid, mis lähevad põletusse või prügilasse, seda väiksem on arve. Selleks, et pakendite sorteerimine jääks inimesele päriselt odavamaks, seab reform pakendikonteineri tühjendusele 0,50-eurose hinnalae. Praegu on hinnad Eestis väga erinevad. Näiteks maksab 240-liitrise pakendikonteineri tühjendus Keilas 4,76 eurot, Lüganuse vallas 0,74 eurot.
Riik on toetanud omavalitsuste jäätmetaristu arendamist 25 miljoni euroga. Mul on hea meel, et mitmed omavalitsused on sellest võimalusest kinni haaranud ning ka pakendijäätmete vedu on praeguseks võimalik tellida juba 64 omavalitsuses. Jäänud on veel kümmekond omavalitsust, kus seda teenust ei pakuta.