Ma käisin eelmise aasta lõpus pundi roolipiigadega Urmas Kruuse jutul. Saaremaa endised naistraktoristid ja kombainerid, mõned tänini talunikud, vanust 80+. Kõlvikutoetuste asjus ametnikelt abi ei saadud: kas ei vastatud või aeti ümmargust kelbast. Urmas kuulas, lubas süveneda ja saigi asja liikuma. Piigad on roosad ja rõõmsad ning tänulikud ka Laanetile, kes jossi – see on nende keeli linttraktor – võttis ja põllule jäänud masina välja tõmbas. Nüüd räägivad nad kõigile (ka neile, kes kuulata ei viitsi), kuidas Eestis asjad käivad: enne ei liigu midagi, kui „kõige kõrgemale” pöördud.
Mida teha? Paneme tänavale kollase telgi ja hüüame möödujatele järele, et roolipiigad said valesti aru? Et ametnikud on tublid? Valdavas enamuses ju ongi.
Kas te näete siin samu probleeme, mida minagi?
Ma peatuks siin ainult kahel.
Eesti riik on arenenud kiiremini kui selle valitsemise viis. Esiteks ei erista valija seljaaju tasandil poliitikuid ametnikkonnast. Riik pole „meie“, vaid riik on „nemad“ ehk segapudru nendest, kes on valitavad ja nendest, kes on tööle palgatud poliitilisi otsuseid ellu viima. Kui poliitikud tuvastavad probleemi, langetavad otsuse ja annavad suunise selle ellu viimiseks ja see juhtumisi kuidagi ametnike vahele ära sumbub, siis vastutus jääb poliitikute kanda ka siis, kui meie süü on vähemasti vaieldav.
Teiseks ei tunne valija, et temast tõepoolest midagi sõltuks valimiste vahelisel perioodil. See on esindusdemokraatiate häda igal pool maailmas ja üks enim uuritud fenomene – kuidas on ikkagi nii kujunenud, et enamus pooldab demokraatiat, aga poliitikuid ei usalda.
Olen juhtinud politseiprefektuure ja kolme ministeeriumi. Ma tean omast käest, kui kergesti võib poliitilise otsuse mõte kooskõlastustesse kaduda. Poliitik otsustab, ametnik korraldab, kolmas-neljas-viies kooskõlastab. Kui palju on selles protsessis eesmärgipärast tegevust ja kui palju vastutuse hajutamist? Aga kui tulemust pole, vastutab poliitik.
Siim Kallas on kirjutanud samast vastuolust. Rahvas annab 101 saadikule õiguse vajutada Riigikogu kolme nuppu – ja vastutuse. Siim rääkis tugevast ametnikkonnast, aga ka poliitilise juhtimise nõrkusest. Siim nimetas usku riigi valitsemise usaldusväärsusesse ja tõhususse julgeolekuküsimuseks. Kui inimene ei usu enam oma hääle mõjusse, on kaalul rohkem kui mõne erakonna reiting. Ja meie oma pole teatavasti selline, millega hoobelda.
Muide, Reformierakonnale antud häälte osakaal on Hiiu-, Lääne- ja Saaremaa valimisringkonnas langenud juba kahtedel järjestikustel Riigikogu valimistel. 2015. aastal saime siin 10 489 häält ehk 31,1%, 2019. aastal 9150 häält ehk 28,6% ja 2023. aastal 9912 häält ehk 27,6%. Kindlasti pean ka mina endale tuhka pähe raputama, ainuke õigustus on see, et isiklikku panust on valijad siiski märganud: 2015. aastal sain 2388, 2019. aastal 3344 ja 2023. aastal 4347 häält. Ehk kaheksa aastaga on minu isiklik häältesaak kasvanud 82% – peaaegu kahekordistunud.
Mida teha?
Dokumendihaldussüsteemides on menetlusetapid ja tähtajad paljuski olemas. Kui tähtaeg möödub, muutub kirje punaseks. Aga mis edasi? Liiga sageli mitte midagi. Kümme inimest kooskõlastavad, kuid kes vastutab tulemuse eest?
Pakun välja, et igal riiklikul menetlusel oleks jälgitav vastutusahel koos vastutajate nimesiltidega.
Nagu postipaki puhul, peab inimene oma taotluse juures nägema, mis on tehtud, kes teeb järgmise sammu ja millal. Tähtaja ületamisel peab järgnema põhjendus ja vajadusel juhi sekkumine. Kui ametnikul on võimatu töökoormus, vastutab juht. Kui probleem on seaduses või töökorralduses, tuleb muuta seda. Punane märge üksi ei lahenda midagi.
Probleem on selles, et vastutus on hetkel deklaratiivne. Siin saab appi tulla tehisaru.
AI suudab dokumente lugeda, nõudeid võrrelda, puuduvaid andmeid tuvastada, vastuseprojekte koostada ja menetluste pudelikaelu leida. Ta võib märgata, et kümned sarnased taotlused seisavad ühes ja samas kooskõlastusetapis. Või et ametnikult nõutakse kontrolli, mille tulemus on teises registris juba olemas.
AI ei mõista kedagi hooletuses süüdi ega asenda inimese sisulist otsust. Isikuandmed ja põhiõigused peavad olema kaitstud.
Ja me ei pea hakkama uut riiki ehitama. Registrid, digitaalsed menetlussüsteemid ja automaatse haldusmenetluse õiguslik raamistik on meil juba olemas. Puudu on nende sidumine selge vastutuse ja toimiva juhtimisega.
Minu ettepanek on võtta see töö käsile. Selgitada välja, millistes menetlustes on vastutusahel kõige rohkem hajunud, millised kooskõlastused on sisulised ja millised üksnes formaalsed ning kuidas panna olemasolevad süsteemid viivitustele reageerima.
Mõõdupuuks ei saa olla uute IT-lahenduste ega menetletud dokumentide arv. Mõõta tuleb efektiivsust – inimese ooteaega, lahendatud probleeme ja põhjendamatuid viivitusi ning kohendada süsteemi või sobimatud ametnikud saata tööturule jõukohasemat ametit otsima.
See ei taasta üleöö Reformierakonna mainet. Aga võib anda inimesele põhjuse uskuda rohkem kui järjekordset selgitust, miks kõik on tegelikult hästi.