Selle aasta presidendi vastuvõtu pidu oli üldiselt helge. Kui eelmisel aastal minult küsiti, et mis ma arvan, siis ütlesin, et kas meil kordki ei võiks olla aastapäeval mõni helge kontsert, siis seekord just selline kontsert oli. Sai nalja, oli tõsisemaid mõtlemapanevaid kohti nagu ka ilusat muusikat. Mulle väga meeldis ka kontsertlavastuses laste ja õpetajate mängu toomine, tõepoolest on nii oluline, et meil on tasakaal – on nii noored, kes kannavad tulevikku edasi, kui on eakamad, kes annavad edasi oma elukogemust. Toimivas ühiskonnas peavad mõlemad olema võrdselt hinnas.
Presidendi kõne osas toon välja paar aspekti. On tore, et president pöörab juba mitmendat korda tähelepanu ühiskonna nõrgimatele. Abivajajate aitamiseks on vaja raha ja me teame, et meie sotsiaalsüsteem ei ole lõpuni jätkusuutlik, sest on ehitatud töötavate inimeste panusele. Seoses sellega peame me avatult rääkima sellest, kuidas sotsiaalmaksusüsteemi reformida. See ei ole küll nende valimiste teema, ometi ei saa me seda diskussiooni lõputult edasi lükata, sest meil lihtsalt pole lõputult aega. Sundolukorras olles on aga meie valikud juba hoopis raskemad.
Kuna kõik poliitikute lubadused maksab kokkuvõttes kinni erasektor, siis tuleks lahenduste väljamõtlemisele kaasata ka rohkem erasektorit. Kuidas neid teenuseid paremini osutada? Kas on midagi, mida saaks ühtlasemalt riigi ja erasektori vahel jagada? Kui president ütleb, et ettevõtjatel on kõik hästi, siis kas ikka on? Kas me ei võta erasektorit kuidagi iseenesestmõistetavana, justkui oleksid nad ainult väljamaksmisüksus, kellele kulukate lubaduste eest pärast arve esitada? See ei tohi nii olla. Ettevõtjad peavad Eestis samuti olema au sees, mitte teisejärgulised kodanikud.
President tõstatas ka vihakõne teema internetis. See meenutas mulle, et kunagi kutsuti mind koos teiste poliitikutega vastama laste küsimustele koolikiusamisest. Kuulasin, kuidas täiskasvanud rääkisid lastele, et kiusata pole ilus ja teiste kohta internetis inetuste rääkimine pole samuti ilus. Siis aga mõtlesin, et kas me alati käitume ise samamoodi? Mis mõtteid lapses tekitab see, kui kommenteerime internetis ja mujal kurjalt Vabariigi presidendi vastuvõtul osalejate välimust? Kas see ei ole mitte sama asi, mida me lastele ütleme, et nii pole ilus teha? Me loome seda maailma eeskujuga ja peame alustama ikka iseendast. Miks mitte kohe täna.
The post Presidendi kõne: rohkem mõistmist ettevõtjate suunal appeared first on Kaja Kallas.