Vaatasin järele Eesti 200 pressikonverentsi, kus Kristina Kallas selgitas plakatite tagamaid. Kuigi selgitused olid agressiivselt kaitsvad ja kohati jäi mulje, et rumal on ülejäänud avalikkus, kes asjast aru ei saa ja ainukesed targad on Eesti 200 juhid.
Tahaksin paar asja korrigeerida.
Esiteks, mulle tundub, et Eesti 200 ei saa aru, kui suure imagoloogilise kahju nad on oma aktsiooniga Eestile teinud. Valimiskampaania ei ole ainult mingi tore mäng, vaid soov võita valijate poolehoid, et pääseda riiki valitsema. See nõuab ka vastutustunnet oma tegude eest. Plakatid olid üleval vene õigeusu jõulude ajal, kui Tallinna kesklinnas oli palju turiste ka Venemaalt. Nii nagu need, kes seda vaatasid Vene meediast, ei saanud ka nemad aru, et tegemist on ühe väikese partei valimisaktsiooniga, küll aga räägivad nad seda igal pool edasi. Raske on neile edaspidi ette heita vene propagandamasina väidete uskumist Eesti kohta, kui nad nägid sellist asja oma silmaga.
Teiseks, Kristina Kallas üritab rääkida, et segregatsioon on Eesti kõige suurem „päris probleem“. Aga ei ole ju! Kindlasti on murekoht see, et vene keeles saab Eestis halvema hariduse ja Eesti ei suuda üleval pidada kahte paralleelset haridussüsteemi. Aga pole ju Eestis sellist segregatsiooni, kus jõuga hoitakse eestlasi ja venelasi lahus. Ei ole ju nii, et vene inimesed ei saaks panna oma lapsi eesti koolidesse või lasteaeda? Eile jäi tähelepanuta hoopis teine uudis, mis inimestele Eestis hetkel tõeliselt muret teeb – Euroopa kõige suurem hinnatõus. Eestis on hinnad (eriti eluasemega seotud kulud) aastaga kasvanud 3,4% ja seda paljuski praeguse valitsuse maksutõusude tõttu. Palju Eesti kodusid köetakse gaasiga, alanud 2019. aastal tõusis vedelgaasi ja maagaasi aktsiis veel 25%.
Kolmandaks, Eesti 200 üritab näidata, et ainult nemad on aru saanud, et lapsed peaksid õppima eestikeelses koolis. Ometi meenutagem 2017. aasta kohalikke valimisi, kus see oli Reformierakonna Tallinna valimiskampaania põhiline lubadus. Ka neil valimistel oleme me pikalt rääkinud ühtsest eestikeelsest haridussüsteemist alates lasteaiast. Just sellepärast, et me näeme, et kui Eestis eesti keelt ei oska, siis on hiljem keerulisem nii haridussüsteemis edasiliikumisel kui ka tööturul. Tegime ühtsele eestikeelsele koolile üleminekuks vajaliku muudatusettepaneku ka riigieelarvesse. Märgiline on, et Eesti 200 üks juhtivaid figuure, Margus Tsahkna selle muudatuse poolt ei hääletanud. Küll aga on Margus Tsahkna maksukaose ja hinnatõusu käivitanud valitsuse üks peaarhitekte. Tundub, et rahvusteemast soovitakse agressiivselt rääkida, aga ma ei ole kindel, et sellega soovitakse midagi päriselt teha.
Neljandaks, Kristina Kallas väidab justkui eestlased oleksid süüdi, et venelased pole integreerunud. Mis jutt see on? Me elame ju Eestimaal, kus on loomulik paluda, et siin elavad inimesed õpivad ära meie keele. Eesti keelt räägib maailmas ainult miljon inimest, seda keelt tuleb kaitsta nagu silmatera. Selliselt on see ka teistes palju suuremates riikides – et seal hakkama saada tuleb õppida ära selle riigi keel. Sel põhjusel kodakondsuse saamisel üheks eelduseks keele ära õppimine. Ühtsele eestikeelsele haridussüsteemile üleminekule on seisnud vastu Keskerakond ja seda just oma vene valijate tõttu, keda on soov hoida erinevas inforuumis. Õnneks näevad üha rohkemad siin elavad vene vanemad, et lastel on tulevikus paremad võimalused, kui nad keele ära õpivad.
Viiendaks, olen nõus Erik Mooraga, kes tänases Eesti Ekspressi juhtkirjas kirjutas, et pahameel ei tekkinud mitte sellepärast, et me ei taha näha, kuidas asjad on. Pahameel tekkis paljudel sellepärast, et me ei taha näha, kuidas neid asju hullemaks keeratakse. On võimalik, et tehtud kahju enam ei korva. Aga üks on kindel, oma esimeste sammudega on Eesti 200 näidanud, et nad on valmis „pika plaani“ tooma ohvriks oma lühiajalisele tähelepanule. See võib olla nende partei huvides, aga see ei ole kuidagi Eesti huvides.
The post Pisendades eestlust ja solvates vene kogukonda – Eesti 200 põrus küpsuseksamil appeared first on Kaja Kallas.