«Palju su tere maksab?» küsiti vanasti irooniliselt laste käest, kes ei osanud teretada. Vahel tahaks praegugi sama küsimuse esitada.
Me kõik teame, et tere-kombed on eri rahvastel erinevad. Kui elupaigaks on nii multikultuurne keskkond nagu Brüssel, siis on ka teretamine alati üks väike peavalu. Kas peaks teretama nii, nagu on kombeks kodumaal, või on inimene üle võtnud kohalikud kombed? Ja kui ta on üle võtnud kohalikud kombed, siis millised täpsemalt?
Siin kipub olema nii, et tuttavate eestlastega üldiselt kallistatakse ja vähem tuttavatega teretatakse, ametlikel kohtumistel kättpidi. Tuttavad rootslased kipuvad samuti kallistama, samas kui soomlased hoiavad mõõdukat distantsi. Prantslastega musitatakse kahele põsele. Belglaste teretamine sõltub sellest, kas tegemist on vallooni või flaamiga, ja sõltuvalt sellest musitatakse üks või kolm, aga mitte kunagi kaks korda. Nii kirjeldas seda süsteemi üks Belgia flaamist kolleeg.
Põhjuseid, mis viivad üksteise teretamiseni, on muidugi mitmeid. Euroopa Parlamendis töötades olen tähele pannud, et vahel võib ühendavaks lüliks olla ka ainult ühise keele oskus – kui sa räägid muud kui emakeelt, oled automaatselt tunnustatud ka teises keelerühmas.
Austerlased on omad sakslaste hulgas, soomerootslased rootslaste hulgas, valloonid prantslaste hulgas jne. Mu Tšehhi kolleeg Martina rääkis, et tänu veatule itaalia keelele on ta teretulnud itaallaste seltskonnas ja kõik itaallased võtavad teda kui oma. Nii kutsutakse teda esinema Itaalia telesaadetesse ja esindama mitte-itaallase vaateid kõige erinevamates küsimustes. Ma ise olen täheldanud sama asja seoses soomlastega: kuna räägin soome keelt ja mõistan vestelda Põhjasõjast, olen neile peaaegu oma.
Millegipärast ei tundu see kehtivat eestlaste puhul. Tihtilugu kuuled teisi kõnelemas eesti keeles, aga teretama nad ei kipu. Olen siis vahel isegi inimestele tee peale ette astunud ja reipalt teretanud, sest mul on alati hea meel kaasmaalasi kohata, seda enam, et meid on nii vähe. Alati ei tundu rõõm olevat vastastikune. Olen isegi mõtlema hakanud, et ehk on mõned eestlased just seetõttu Eestist lahkunud, et ei peaks teiste eestlastega kokku puutuma.
Aga isegi kui see tõesti nii peaks olema, siis sotsiaalmeedias on keeruline teisi eestlasi vältida. Sotsiaalmeedia on toonud kaasa uue teretamisprobleemi: kuidas suhelda virtuaalelu «sõpradega», kellest tead küll rohkem kui mõnest oma vanemast sugulasest, aga keda tegelikus elus näed esimest korda? Kas tervitada teda nagu vana tuttavat, hoida mõõdukat distantsi või alustada tutvumist nullist?
Siin Brüsselis on kombeks, et isegi kui sul ei ole varasemalt mingit kokkupuudet, siis teineteisest tänaval möödudes ikkagi naeratatakse. Esiti mõtlesin, et huvitav, kust me tunneme, aga siis sain aru, et see ongi normaalne: kui inimeste silmad kohtuvad, siis reageeritakse naeratusega.
Päeva jooksul olen saanud palju sooje pilke, ja ma ei tunne, et see oleks võlts. Samuti ei tunne ma, et minult oleks midagi ära võetud, pigem vastupidi. Kui saaks kuidagi seda tava Eestisse importida, oleks tore. Kunagi ütles keegi välismaalasest naljahammas eestlaste kohta, et teie juures ei saagi väga naeratada, sest kui suu liiga palju lahti teed, hakkab hammastel külm. Kuid ilma naljata tuntud küsimust parafraseerides: palju su naeratus maksab?
Kolumn ilmus Postimehe Arteris 26. septembril 2015