Reformierakonna 1994. aasta programm rääkis ettevõtte tulumaksu kaotamisest. Oli arusaam, et heaolu looja tulumaks pärsib majandust, konkurentsis investeeringute pärast on mittemaksustamine Eestile kaalukas argument.
Konkurendid kirjeldasid ideed võimatuna. Seda ei kannatavat eelarve, EL ega õiglus, see tähendavat maksuparadiisi ja ettevõtjate mittesihipärast rahakasutust. Tõestasime, et maksuparadiisi tunnustega ei käi see kokku – aruandlus on avalik, majandustegevus reaalne ja mitteresidente ei eelistata. Eelarve kaotuse tõlkisime maksukoorma vähendamiseks, mis aja jooksul ka riigile rohkem sisse toob.
Kaasamõtlejate vähesuse tõttu lõigati eksrahandusminister Heiki Kranichi köögilaual kehtinud seadusest provokatiivselt välja maksustamiseks vajalikud sätted, ja kirjutati sisse, et ettevõtlustulu ei maksustata. Aga reaalsus on keeruline, põhimureks jäi, kuidas saada üle minupere-äriühinguist, mis hakkavad maksuvabalt katma ettevõtja isiklikke arveid, aga riigi ettevõtmistesse ei panusta.
Lõpuks tellis erakond idee vormistamise Lasse Lehiselt, keda teadsime kui Keskerakonnale astmelise tulumaksu eelnõu kirjutanut. Tundus, et uus töö oli talle eelmisest südamelähedasem. Tagantjärele on isegi kummaline, et meie geniaalne idee tema geniaalselt loogilist lahendust varem ei leidnud. Eelnõu tõmbas piiri ettevõtte ja inimese rahale, võttis firmadelt stiimulit tulusid paradiisisaarte ja kuludega varjata, lõi valikuvõimaluse, kas võtta tulu ja hüved ettevõttest välja või kasutada raha selle tarbeks maksu maksmata. Piirangud raha kasutamisele ettevõtte heaks teeb see lähenemine mõttetuks.
Valimistel 1999 sai asi Reformierakonna pealubaduseks, meid toetasid aktiivselt Kaubandus-tööstuskoda ja Äripäev. Kolmikliidule seadsime reformi esimeseks tingimuseks ja peaministriks tõusnud Mart Laar noppis teema üles. Siim Kallasest sai rahandusminister.
Seadus võeti vastu valimis-aastal. Menetlemisel olid idee vastu Keskerakond ja EME. Sisulisem vaidlus käis ka siis “erisoodustusmaksu” üle, ja ka siis unustati nagu muuseas investeeringute maksuvabastus ise. Rehepapid soovisid, et maksuvabastus kehtiks nii investeeringuile kui ka isiklike tarvete rahuldamisele, loosung oli “inimestesse investeerimine”. See tähendanuks hea algatuse mittehallatavust, ettevõtluse asemel sotsiaalkulude soosimist, riigi sotsiaalpoliitiliste võimaluste vähenemist ja kodanike ebavõrdset kohtlemist. Siiani on sisulisemaks vaieldavuseks tööalase tasemekoolituse maksuvabastus, mis justkui eksisteerib, mida aga ei peeta piisavaks.
Pilviseks läks süsteemi kohal ELiga liitumisel. Selle ebastandardset kuju riivas üks 2001. aasta kohtulahend, mis pani läbirääkijad vastuväidetele vaatamata kokku leppima, et 2009. aastast muudame süsteemi. Et muutus saaks säästev, oli taas vaja koalitsiooni, kes tunneks ideega emotsionaalset seost – maksusüsteemi atraktiivsus on ratsionaalse kõrval ka emotsionaalne küsimus. Res Publical, Rahvaliidust ja Keskerakonnast rääkimata, see side puudus ja rahandusministrid soovisid midagi endamärgilist. Mart Laaril, kes tänini räägib välismaalastele proportsionaalse tulumaksu kõrval ka ettevõtte tulumaksu kaotamisest, oli side alles. Ka lahendust oli vaja, seegi võttis aega.
Nüüd vastu võetu tähendab statistiliselt ettevõtja maksukohustuse veelgi edasi lükkumist, teatud juhtudel ka avansilisi makseid. See ettevõtja jaoks enamasti mitterakenduv kohustus on kompromiss süsteemi kohandamiseks ELi liitumislepingu ja eelarvesurvega, mida ettevõtte ajavõit riigile tekitab. Mõrumeelseil tasub see lohutusena alati meeles pidada, samuti alternatiiv, et igal kuul tuleks maksta tekkepõhist kasumimaksu. Koos murega nähtava kasumi ja selle kasutusvabaduse pärast.
Aeg on kinnitanud, et meie maksusüsteem on ettevõtjasõbralik ja arvepidajale lihtne. Maksumäära alandamine 26-lt 18%-le teeb seda aja jooksul veel soodsamaks. Idee oli ettenägelik, rahvusvaheline maksukonkurents aina tugevneb eriti just ettevõtte tulumaksu alal, mis ka viimase OECD uuringu järgi on majandust enim pärssiv maks. Kunagi ei saa me täpselt teada, kui palju see on investeeringuid suurendanud, kuid hinnangud näitavad olulist positiivset mõju, eriti väikeettevõtlusele ja reinvesteerimisele. Uute välisinvesteeringute ligimeelitamist on seganud süsteemi tuleviku ebaselgus, ka nähtav seos ühe erakonnaga, mis konkurente on selle propageerimisel tagasi hoidnud.