Eesti alustas 2001. aastal 13 suuremahulise vee- ja reoveeprojektiga, mille kogumaksumus oli tollasel hinnangul ligi 3,7 miljardit krooni.
Äripäev, 27.09.2007
Eesti alustas 2001. aastal 13 suuremahulise vee- ja reoveeprojektiga, mille kogumaksumus oli tollasel hinnangul ligi 3,7 miljardit krooni. 80 protsenti sellest summast lubas Ühtekuuluvusfondi kaudu tasuda Euroopa Liit, ülejäänu jäi omavalitsuste ja Eesti riigi kanda. Praeguseks on peaaegu pool neist projektidest lõpetatud, teise poole lõpetamine on aga takerdunud, sest vahepealne hinnaralli on tõstnud nende maksumuse kohati lausa kolmekordseks.
Näiteks Rapla vee- ja kanalisatsioonitorustike projekt kallines 2005. aastal ligi 22 miljonit, Matsalu Veevärgi veeprojekt 2006. aastal juba aga 360 miljonit krooni. Riigihangete käigus tehtud pakkumised näitavad, et Emajõe ja Võhandu valgala esialgu 840 miljoni kroonine projekt on nüüdseks kerkinud enam kui 2 miljardi krooniseks!
Kuigi seaduste järgi on ühisveevärgi ja kanalisatsiooni korraldamine omavalitsuste ülesanne ja vastutus, on selge, et nemad poolelijäänud projektidega üksi toime ei tule.
Keskkonnaministeerium on asunud lahendusi otsima ja tugevdanud ka kontrolli projektide üle. Oleme näiteks leidnud, et projektidesse on lisatud piirkondi ja asulaid, mida taotlustes polnud; kavandatud on majanduslikult ja keskkonnakaitseliselt ebaotstarbekaid lahendusi (näiteks rajada ühe majapidamise liitmiseks üle 500 meetri torustikke) või tegevusi, mille rahastamist saab nõuda hoopiski arendajalt.
Ehitushindu võrreldes oleme märganud sedagi, et hanked võitnud suured ehitusfirmad on vee- ja kanalisatsiooniprojektides kavandatud tööde puhul rahaküsimisega üsna hoogu sattunud.
Keskkonnaministeerium on teinud projektide jätkamiseks rea ettepanekuid, lähtudes eeskätt kohalikust seadusandlusest ja Euroopa Liidu vastavatest direktiividest.
Näiteks soovitame vähendada hangete mahte ja võimalusel neid tükeldada, et luua osalemisvõimalus ka väiksematele firmadele. See mõjub hästi konkurentsile ja hinnale.
Ka soovitame avatud pakkumismenetluste asemel eelistada läbirääkimistega menetlust, et eelnevalt läbi rääkida nii töömahtude, tehniliste lahenduste kui ka hinna osas.
Need abinõud küll vähendavad projektide maksumust, kuid lisaraha vajadus jääb.
Üks lahendus lisaraha saamiseks on see, et omavalitsused vaatavad koos veefirmadega oma võimalused üle, arvestavad sinna juurde Ühtekuuluvusfondi toetuse ning teevadki töid vaid võimaluste piires. See aga tähendaks suure osa kavandatud tööde edasi lükkamist.
Teine lahendus oleks euroraha kasutades ette võtta vaid need tööd, mis korrastavad reovee kogumise neis asulates, kus elab üle 2000 inimese. Keskkonnaministeeriumi arvestuste kohaselt läheks sel juhul lähiaastatel lisaraha vaja 1,4 miljardit krooni. Praegu tundub see variant kõige jõukohasem.
Kolmandaks tuleks aga kaaluda seda, et kõik projektid lähevad töösse, kuid projektiosalised omavalitsused tükeldavad hankeid ja kasutavad võimalusel läbirääkimistega menetlusi. Sel juhul kujuneb täiendavaks finantsvajaduseks hinnanguliselt 2,9 miljardit krooni, seda küll järgneva nelja aasta peale kokku.
Lähiajal arutame kõik need variandid valitsuses läbi ja otsustame. Riigieelarve läbirääkimiste käigus on valitsus juba olnud seda meelt, et veeprojektide kallinemise katteks tuleb omavalitsustele lisaraha leida.
Praegu oleme kokku leppinud, et järgmisel aastal selleks eraldatav summa küünib 0,6 miljardi kroonini.