Äsja keskkonnaministeeriumis valminud kavatsus luua kohalikele omavalitsustele riigilt elamumaa saamiseks seaduslik võimalus, on ajakirjanduses tekitanud nii arutelusid kui ka süüdistusi.
Omavalitsused kinnitavad, et kohaliku elu edendamise suuremaid pidureid on senine maa munitsipaliseerimise kord. Praegu võib riik omavalitsustele enamasti anda vaid sotsiaalmaad teede, lasteaedade, koolide, puhke- ning haljasalade jne rajamiseks. Samas tuleb valdadelt-linnadelt järjepanu pöördumisi sooviga saada just elamumaad, sest see on võti, mille abil on võimalik piirkonna arengut tulemuslikult juhtida.
Elamumaa omamisel ei piirduks omavalitsuse roll ainult planeeringu kehtestamisega, vaid saaks suunata elukeskkonna kui terviku kujundamist. Näiteks määrata, kuhu ja millistel tingimustel rajada kodud noortele peredele, et nad maalt minema ei kipuks.
Ajakirjanduses on pakutud, et ainuõige viis elamumaad müüa on oksjoni kaudu. Jah, oksjon on küll suurepärane teenimisvõimalus (kes rohkem pakub, see maatüki saab), kuid kohaliku elukorralduse seisukohast on see tihti ebaefektiivne. Rahakam seltskond ostab maad kokku ja jätab need siis paremaid aegu/kõrgemat hinda ootama (rohtuma ja võsastuma). Eestimaal on küllaga linnu ja valdu, kus kinnistud seisavad aastaid puutumatult.
Kuigi on ka vastupidiseid näited, on siiski selge, et oksjoniga maa müük ei ole kohaliku elu edendamiseks parim lahendus. Seepärast olemegi ette valmistanud ja teistele ametkondadele kooskõlastamiseks saatnud ettepaneku lisada riigivaraseadusse säte, mis võimaldab riigi omandis olevat elamumaad omavalitsustele võõrandada. Maa müügihinnaks oleme pakkunud 65 protsenti turuhinnast ja see tuleb tasuda kahe aasta jooksul pärast lepingu sõlmimist.
Miks just selline n-ö allahindlus? Võtsime hinnakujunduse aluseks maareformi seaduse põhimõtte, mille kohaselt munitsipaalomandisse antud maa võõrandamisel kannab omavalitsus 65 protsenti saadud tulust riigieelarvesse. Mõistagi on see protsent kokkuleppe küsimus.
Pealegi ei tähenda kavandatav seadusemuudatus seda, et riik automaatselt rahuldab kõik maasoovid. Otsustamisel saab määravaks ikkagi vajadus elamumaa järele ehk taotlus peab olema põhjendatud, selle aluseks peab olema kehtestatud planeering.
Olen kriitikast hoolimata endiselt seda usku, et omavalitsused teavad kõige paremini oma piirkonna vajadusi ja oskavad leida võimalusi kohaliku elu arendamiseks. Kui nad on riigile avaldanud soovi saada elamumaad, küllap see siis on võtmeküsimus. Riik peab appi tulema ja tegema olulise (regionaal)poliitilise otsuse.