USA globaalpoliitika vanameister Henry Kissinger kirjeldab 15. augusti Postimehes õigupoolest esmakordselt Eesti pressis realistlikus valguses tänaseid Vene-Ameerika suhteid.
USA globaalpoliitika vanameister Henry Kissinger kirjeldab 15. augusti Postimehes õigupoolest esmakordselt Eesti pressis realistlikus valguses tänaseid Vene-Ameerika suhteid.
Teadaolevalt on USA 1990. aastate algusest alates pühendanud erilist tähelepanu massihävitusrelvade levikule ja sellest tule-nevale ohule. See jääbki riskiks number 1. Kümnendi alguses maailmas oluliselt aktiveerunud islamiradikalism ainult rõhutab seda ohtu. Iraagi sõda ja Iraani tuumaponnistused annavad võimalikule tuumaterrorismiohule konkreetse vormi. Kui on aga valida islamiäärmuse või Vene brutaalsuse vahel, valib USA arusaadavalt viimase.
Selles võtmes on Eesti julgeolekurisk mis tahes Venemaa rünnaku ees täna ja tulevikus maailmamastaabis tähtsuselt neljandajärguline. Meie julgeoleku panustamine vaid ühele kaardile, koos USAga NATO missioonidel osalemisele, ei garanteeri meile seega midagi, kui mastaapsemad asjaolud seda ei võimalda. Vaja on meile jõukohast ja globaalpoliitiliselt veenvat panust, mis meid tõsiseltvõetavana ja läänemaailmale vajalikuna hoiab. Küberkaitsekeskuse loomise idee on üks neist. 2000. aastate alguses sisejulgeoleku ringkondades tiirelnud idee küberkuritegevuse vastase koolituskeskuse rajamisest Eestisse, koostöös USA ja teiste partneritega, kulmineerus 2005. aastal.
Eesti sisejulgeoleku tipud: sise- ja justiitsminister, justiitsministeeriumi kantsler, kapo ja politsei peadirektor, sisekaitseakadeemia rektor, riigikogu väliskomisjoni esimees, Eesti suursaadik USAs, riigikogu liige ja mõned eksperdid pidasid läbirääkimisi USAs. Konstateeriti, et huvi on ja ideel on jumet. Resümee: Eesti esitab konkreetsed ettepanekud, mida on võimalik eraldi arutada ja läbi rääkida.
Eesti julgeoleku ühtse koordineerimatuse tõttu ei ole tänaseks esitatud ühtegi ettepanekut, mitte üheltki ministeeriumilt. Eriti huvitavaks teeb olukorra see, et septembri lõpus külastavad Eestit ühe suurema ürituse raames FBI endine direktor Louis Freeh ja tänane juht Robert Mueller. Loodetavasti aitab ministrid seekord äärmiselt lollist olukorrast välja Eesti president, kes pärast aprillisündmusi küberkaitseidee üles korjas. Loodetavasti saab see tänu temale ka tuule tiibadesse.
Näide illustreerib värvikalt Eesti julgeolekupoliitika olukorda. Eraldi teevad kõik ministeeriumid head tööd, ka sise- ja justiitsministeerium teevad koostööd. Kui on vaja aga rohkemate osapoolte koostööd välispoliitilistes huvides, jookseb juhe kokku. Sellel saab olla ainult kaks põhjendust.
Julgeolekuküsimustes piirdub Eesti poliitiline mõtteviis siiani vaid jäigalt
NATO ja sõjandusega, muu ei ole nii oluline, ehkki luure on tõusnud kogu maailmas julgeolekut loovasse fookusse. Teiseks puudub ministeeriume ja julgeoleku seadusloomet reaalselt koordineeriv instants. Kui muudes sisejulgeolekut puudutavates punktides on ministrid asunud koalitsioonilepingut hoolikalt täitma, siis punkt, mis kirjeldab sisejulgeoleku kui terviku koordinatsioonivajadust, on jäänud tähelepanuta.
Olukorras, kus Venemaa agressiivset poliitilist ja majanduselu suunab enamjaolt luuretaustaga ametnike mõtteviis, ei suuda me vastukaalu pakkumata pikas perspektiivis oma poliitilist ja majanduslikku stabiilsust kaitsta. Sügisel valmistub riigikogu mitmeid ministreid ära kuulama. Poolikud lahendused ei lähe kaubaks, sest ministeeriumidest vürstiriigikesed, mis ei lähtu tervikust, ei suuda riigi julgeolekuvõimet uuele tasemele tõsta. Strateegilistest huvidest globaalpoliitikas rääkimata.