Parim aeg haldusreformiks oleks 2011. aasta Riigikogu valimiste ja 2013. aasta kohalike omavalitsuste valimiste vaheline periood, kuid ettevalmistusi selle kuluka protsessi läbiviimiseks võiks alustada juba praegu.
Tehniliselt on protsess võimalik läbi viia kahe-kolme aastaga, kuid eelkõige on vaja poliitilist tahet. Mandaat kohalike omavalitsuste liitmiseks ei saa tulla valitsuselt, vaid peab lähtuma kodanikelt endilt. Selleks on vaja, et erakonnad läheksid piirkondades valimistele vastu selge sõnumiga: valides meid annate loa naabervallaga liitumiseks.
Et läbi viia laiapõhjalist haldusterritoriaalset reformi, peab rahvalt mandaadi saama aga Riigikogu. Seega saab sundliitmist läbi viia alles pärast 2011. aasta valimisi ja vaid juhul, kui erakonnad sellist soovi oma valimisplatvormis selgelt väljendavad.
Kõigepealt tuleb haldusreformi eesmärk ja olemus selgeks teha. Omavalitsus ei saa olla tulus, vaid peab olema tõhus. Reformi läbiviimisel tuleb jälgida asustuse eripära: läbi viia analüüs, millistes piirkondades haldusüksusi suurendada, et saavutada tõhusus. Kohaliku omavalitsuse korralduse seadust tuleks muuta ja viia volikogude valimised territoriaalsele enamuspõhimõttele.
Kas kohalike omavalitsuste arvu vähendamisega saab kulusid kokku hoida? Julgen väita, et ei saa, küll aga saab parandada avaliku teenuse kättesaadavust.
Väiksem vald on paindlikum, protsessid on isereguleeruvad, sest kogukond kontrollib volikogu tööd. Suuremas omavalitsuses seevastu on teenuse kvaliteet parem, sest tänu suuremale tulubaasile saab igale erialale palgata pädeva spetsialisti.
Kuidas läbi viia reformi, kui vallad vabatahtlikult ühineda ei taha ja, nagu rahvatarkus ütleb, “vägisi armsaks ei saa“? Euroopas, sh Skandinaavias on edukalt toiminud protsess, kus kõigepealt ühinetakse vabatahtlikkuse alusel, kõik omavalitsused räägivad kõigiga läbi. Seejärel räägitakse nende omavalitsustega, kes ei ole suutnud koostööd teha, eesmärgiga sundida neid liituma.
Päris demokraatlikust ühinemisest ei tule midagi välja, sest riik peab olema tervik. Selleks tuleb raam ette anda: kõigepealt boonuse foor, siis käsu foor ja lõpuks sundliitmine.
Euroopa kogemus näitab, et moodsa ühiskonna optimaalne omavalitsuse suurus oleks 30-50 000 elanikku. Väiksem jääb nõrgaks ja suurema puhul rahvas võõrdub võimust.
Haldusreformi kui kodanikuühiskonna kujundamise juures on oluline tugevdada kogukonna identiteeti juba küla tasemel. Kuna külavanemaid sunniviisiliselt tekitada ei saa, peaks seadustama külavanema kui kohaliku omavalitsuse käepikendaja rolli rohujuure tasandil.