Rendimopeedid tuuakse Tallinna tänavatele olukorras, kus vastutav abilinnapea on lootusetult hiljaks jäänud linnarahva turvalisuse peale mõtlemisega. Miks ometi? kirjutab Tallinna linnavolikogu liige Ivi Eenmaa.
Olen alati imetlenud eesti rahvast oma vaoshoituses. Samas olen ka tõdenud, et alati ei peaks nii korralikud olema. Eriti siis kui tegemist on ellujäämisega selle kõige otsemas mõttes. Ja täna, tundub nii, on käes see olukord.
Peame vastu hakkama.
Kujutage ette, et Tallinna kesklinna ja vanalinna niigi kitsastel kõnniteedel, parkides ja rohealadel hakkavad koos liiklema tavalised jalakäijad, lapsevanemad koos kärude ja vankritega, lapsed oma jalgratastega, pensionärid kepikeste, rulaatorite ja teiste abivahenditega. Lisaks monorataste võlu nautijad, tõukerataste kasutajad.
Ja nüüd siis ka hirmus kobakad, isegi tõukerattast kaks korda suuremad ja raskemad mopeedid.
Kõigil on võrdsed õigused, kuid tihti võidab see, kes on tugevam. Kokkupõrgetes – mis tulevad nagunii ja mis toob õudusunenägusid meie haiglate traumapunktidele – võidavad mopeedid, sest nad on suuremad, tugevamad ja kiiremad. Kui vaja, ka põgenemisel.
See kõik koos saab olema piltlikult hullumeelsus, mille puhul hüüaks kõva häälega „Tule taevas appi“! Meie tänavapildist puuduvad pärast seda veel ainult golfaritele mõeldud liiklusvahendid, mis iseenesest kah on ju toredad.
Juba praegu tean gruppi aktiviste, kes koondab valimisteks enda ümber inimesi loosungiga „Kõnniteed jalakäijatele“! Nende eesmärk on kutsuda inimesi üles andma oma hääl sügisestel valimistel erakondade või üksikkandidaatide poolt, kes kaitseksid jalakäijat, mitte ei laseks neil kukkuda hukatusse. Liiga palju on peresid, kus nii lapsed kui täiskasvanud on viga saanud Tallinna niigi hullumeelses liikluses.
Selliste suurte muutuste eel ei tohiks küsida ainult liiklusspetsialistide arvamust, vaid kindlasti ka meditsiiniasutuste ekspertide hinnanguid, alates kiirabist haiglateni välja. See eelnõu, mis tahetakse volikogus kiirkorras ja ilma igasuguse sekkumiseta liikluskorraldustesse vastu võtta, nõuab selgitamist.
Jääb arusaamatuks, mis eesmärgil sellega abilinnapea Järvanil nii kiire on? Kas ta tahab olla ise sangar olukorrale, mille ta ise tekitab (ja üritab seda nagunii teiste kaela sokutada)? Kas Pärtel-Peeter Pere oma kaubamärgiks saanud kastijalgrattaga on abilinna Järvani ajanud kadedusest tooma linnapilti oma kaubamärgi – punase mopeedi?
Vastukaaluks rendimopeedidele peaks minusugusele liikumispuudega pensionärile linna poolt antama soomusauto. Sest tahaks ju veel elada.
Lõpetuseks, mina pole värvilise mopeedi linnapilti toomise vastu. Kuid tahaks teada tingimusi, kuidas saab olema kooselu. Täna seda me ju ei tea. Seetõttu jääb ainuvõimaluseks kõigi mõistusel olevate inimeste konsolideerumine järvanliku hullumeelsuse vastu. Me ei saa toetada liikluskaost Tallinna kergliiklusteedel.