Valmiste-eelsel ajal jagati ohtralt pisilubadusi, aga meie erakonna suuremate hulgas olid mul ka kaks isiklikku ja üks neist – Eesti energeetiline julgeolek, konki eelsemalt: gaasitarnete kindlus monopoolsel turul, mida kontrollib Venemaa oma hiidkontserni – Gazpromi kaudu.
Vooremaa, 26.06.2007
Valmiste-eelsel ajal jagati ohtralt pisilubadusi, aga meie erakonna suuremate hulgas olid mul ka kaks isiklikku ja üks neist – Eesti energeetiline julgeolek, konki eelsemalt: gaasitarnete kindlus monopoolsel turul, mida kontrollib Venemaa oma hiidkontserni – Gazpromi kaudu.
Asi nimelt selles, et kui hea ka poleks gaasitoru Jõgeva ja Põltsamaa vahel ning mujalegi, on temast vähe kasu, kui temasse ei tule gaasi või on see lõpmatult ja ettearvamatult kallis.
Firmas Eesti Gaas on eestlaslik vaid firma nimetuse esimene sõna: 37% kuulub Venemaa Gazpromile otse, seda isegi varjamata, ja veel ca 30% läbi ülejäänud osanike. Üks võimalusi avaldada Gazpromile survet ja ohjeldada poliitilist sekkumist Eesti siseasjadesse ning sundida teda kuidagigi hoidma hindu vähegi mõistuspärasel tasemel olnuks EV merepiiri kohene nihutamine sedaviisi, et Gazpromile eluliselt vajalik projekt – gaasitoru läbi Soome lahe – hakkaks Eestile sisse tooma transiiditasu ja toimuks Eesti kontrolli all.
Tuleb lõpetada
Jätan kõrvale taktikalised detailid, mis on väärt kunagi kirjutatavaid memuaare, aga ütlen ära põhilise: vangerduse tulemusena Eesti merepiiri küsimustes saavutas Reformierakond koos koalitsioonipartneritega selle, et 15. juunil avaldati Euroopa Liidu ametlik seisukoht Gazpromi osaluse asjus Eesti gaasienergeetikas. EL konkurentsivolinik pr. Neelie Kroes ütles selgelt: Gazpromi osalus Eesti Gaasis tuleb lõpetada. Aitab!
Pronkssõduri öö oli Venemaal kavandatud muu hulgas ka selleks, et teha Eestile võimalikult raskeks merepiiri nihutamise küsimuse tõstataminegi.
Lõppkokkuvõttes võis ju keegi Euroopas ka öelda: Eestist ei tule muud kui jama – alles soldat oli, nüüd merepiir… Kuid õnneks kulgesid sündmused mitte Moskvas kirjutatud kava järgi ja mitte seal arvestatud ajal. Mis andis mulle võimaluse piiriseadus tagasi võtta… Ning kogu koalitsioonile võimaluse vaadata energeetilise julgeoleku probleeme terviklikumalt. Seda enam, et Andrus Ansip oli juba andnud maailmale põhilise sõnumi: Eesti Gaasi ja senise merejuhtme tsaari Gazpromi vojevoodil Gerhard Schröderil Eestisse asja ei ole! Palun uks sulgeda, aga – sealtpooolt.
Eesti mitte-sõprade poolt välja mängitud teema rahvasaadikute palkadest ja kuluhüvitistest oli muidugi üsna nadi taluda, aga sellel ei puudunud oma plusspool: mitte keegi, sh ka idapool, ei pööranud enam tähelepanu sellele, mis toimub Euroopa ja Eesti strateegilises poliitikas. Mõnekümnekroonilise pitsatšeki väärtus (mille keegi saadik olevat esitanud) on täna väärt sama numbrit, aga kümnetes miljonites dollarites! Sest tänu temale sai rahulikult sündida üle-euroopaline poliitiline otsus selle kohta, et Eesti energeetika peab saama vabaks riigist, kes meile mitte alati head ei soovi.
Ei kao kuhugi
Gazprom ei kao kuhugi ja me oleme valmis temaga normaalseks koostööks, kuid see aeg, mil Eesti oli vaid miski maalapikene mingite ei-tea-mis-inimestega Suure Toru teel, saab mööda.
Juhtunu on tähenduslik veel mõnes mõttes. Esiteks – Eesti oskab olla ustav liitlane ja tänulik sõber: me jätsime mängust välja merepiiri teema, mis hetkel võis olla kasulik Eestile, kuid mitte mõistetav Euroopa Liidule. Ja teiseks: me kinnitasime, et oleme vaimselt ja poliitiliselt valmis olema nende Euroopa Liidu juhtriikide hulgas, kes tagavad tulevikus kogu meie kontinendi energeetilise julgeoleku.
Inimesele tähendab see seda, et miskit kardetud ja tõenäolist suurt hinnatõusu lihtsalt ei tule. Ju siis oli mõtet hääletada erakonna poolt, kes suudab asju ajada meie suurel kodumaal – Euroopas.