21. veebruaril tervitas meie maavanem Aivar Kokk Eesti Vabariigi aastapäeva tähistama tulnud inimesi sõnadega, mis jahmatasid paljusid neist õhkuva surmahingusega: „Käesoleval aastal tähistame Jõgeva maakonna loomise 60. aastapäeva.
Aasta 1949 on Eesti rahva küüditamise aasta. 60 aastat tagasi toimus üks massilisemaid kuritegusid Eesti rahva vastu ja just sel ajal tõi rahvas oma ajaloo suurima märtriohvri – ilma õndsaks saamata. Aastapäeva-sündmuse aluseks oli NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus 26. novembrist 1948.a. ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrus nr 014 14. märtsist 1949. („Null“ määruse numbri alul tähendab – „täiesti salajane“.) Vastutus operatsiooni läbiviimise eest pandi tollasele Riikliku Julgeoleku Ministeeriumile (MGB), vahetuteks täideviijateks olid täitevkomiteede esimehed, kohalik partei- ja nõukogude aktiiv, miilitsa piirkonnavolinikud, kolhooside esimehed, Venemaalt saabunud „eesti aktiiv“ (meenutame Hans leberecht’i „Valgust Koordis“), sõjavägi ja küllap ka üksikud uus-maa-saajad (kelledest paljud püüdsid sellest vereveskist hoida nii eemale, kui võimalik). Teejuhtideks ja hobusemeesteks käsutati püssiähvardusel valikuta peaaegu kõik raudsesse nimekirja mittekantud talumehed.
Operatsiooni käigus (tingnimetusega „Priboi“ – e.k. murdlaine) viidi 25. märtsil 1949. aastal Siberisse 20 702 inimest ehk 3% kogu rahvastikust. Üle 90% küüditatutest olid varem-tapetud või –küüditatud eesti sõjameeste perekonnaliikmed, eeskätt naised, vanurid, lapsed, imikud. Meie tänasest valimispiirkonnast – Jõgeva- ja Tartumaalt küüditati 1356 inimest.
Ent kuidas on see seotud Jõgevamaa asutamise aastapäevaga? Aga niiviisi: Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus „Jõgeva maakonna moodustamise kohta“ ilmus 25. veebruaril 1949. aastal, seega kalendaarse täpsusega üks kuu enne küüditamise suurpäeva. (Hiljem see formaalselt ka kinnitati – 13. aprillil 1949. aastal, kui selleks oli kadunud tegelikult juba vajadus.) See ühekuuline täpsus ja Jõgeva maakonna kaart kinnitavad tõde, millega olen kokku puutunud tollest ajastust dokumentaalfilme tehes – nn. puhastusoperatsioonid („zachistka“) planeeriti eriväeosadele kuu-ajalise ettevalmistusega (muide, nagu vene armees veel tänini) pluss – rajooni puhastamise eest vastutas alati üks eraldi-seisev eriväeüksus (NKVD aegadest edasi, tavaliselt – üksik rood). Ja ilma Jõgevamaa välja-eraldamiseta õigel ajal oleks määrustikus näidatud ja õppustel läbiharjutatud küüditamise mehhanism olnud rikutud. Lisaks vajas erituge ka Jõgeva jaam, kui üks küüditamise alguspunkte Eestis.
Jõgevamaa moodustamise ajutine ja puht-tshekistlik iseloom sai selgeks tegelikult juba 1950. aastal, mil Jõgevamaa likvideeriti. Tartumaa Kudina ja Saadjärve vallast moodustati Jõgeva rajoon, mis oleks küüditamiseks lihtsalt jalus olnud aga parteiliseks kasvatuseks ja sunniviisiliseks kolhooside kokkuhoidmiseks täpipealt paras. Siis tuli liitmisi veel nõnda, kuidas uus maastruktuur tugevnes ja kolhooside laialijooksmiste oht vähenes – liitusid suurem osa Mustvee rajoonist, Põltsamaa rajooni kesk- ja idaosa, Tartust – Pala külanõukogu jne. Avinurme ja Lohusuu vallad aga läksid omakorda teistesse rajoonidesse.
Kui 2003. aastal pidas kõne maavanem Margus Oro, siis sõnas ta, et tollane Jõgevamaa ajalugu on 40 aastane, täna siis – 47 aastane. Põhimõtteline vahe Aivar Koka teooriaga on selles, et Jõgeva maakonna ajalugu seostatakse nõukogude-aegse rajoonide rahumeelse haldusliku reformi, mitte aga MGB poolt korraldatud küüditamisega. Kui esimesse kuupäeva võiks suhtuda heatahtliku nostalgiaga (mis nüüd nõukogude retroga veel eriti moes!), siis pidutseda oma rahva genotsiidi aastapäevaks on kuidagi… küüniline.