Teadusel pole rahvust. Järelikult ei saa olla ka rahvuslikult meelestatud või kallutatud ajalugu.
Kuid nagu oleme lugenud Angus Wilsoni klassikaromaanist “Anglo-saksi poosid”, võib kallutada ajaloo uurimist, avaldamist, ajaloost võetavate näidete selektiivset kasutamist poliitiliste asjade ajamiseks. Ja selles mõttes on erakondlik ajalugu igati olemas.
Aga kui raha ei lähe sinna, kuhu ta tahab, vaid kuhu ideoloogia ta viib, siis läheb ta enamasti valesse kohta.
Põllumajanduse likvideerimine
Arutledes Eesti majandusvabaduste üle kaugetel aegadel (16. jaanuar 1992. a), kinnitasin: “Isamaa” konservatiivsus tähendab majanduses – nõukoguliku sotsialismi tagurpidist varianti. (Vt Gräzin, “Parema käega”, lk 4–6). Juba USAsse oli näha, et kolhooside massiline ja mõttetu lammutamine on ideoloogiline nõukogude-vastane skautlik ühepäevarännak, mitte riiklikke huve teeniv poliitika.
Vaatamata sellele, et nüüd, kümmekond aastat hiljem on maa ja küla suutnud “Isamaa” üksikust maa-eksperimendist toibuda, on igaveseks läinud nii, et isegi McDonalds’is sööme me Poola kartuleid ja põrandaid pühime Hiina pürstidega. Aga tollal pakutud arukast ideest ühitada Eesti keskmine maa-tootmine (sest päris suurt pole siin olnudki) maailma suurte toidufirmadega (Kraft, Heinz jt.) tuleb nüüd loobuda igaveseks.
Vana asja poleks vaja meelde tuletada, kui mitte nüüd jälle – sama lugu. Regionaalasjade verisulis noorminister on välja käinud mõtte valdade sundühendamisest.
Valdade mõttetu sundliitmine
Kättharjutavale ministrile tuleb vastu käia kolm argumenti. Esimene: kui inimesed seda ühendamist ei taha, siis seda ka ei tohi. Eesti riik pole regionaalministri pärusmaa (s.t temalt pärandiks saadud feodaalomand). Vallad, kihelkonnad, maakonnad pole Eesti riigi loodud, küll aga vastupidi: nende loodud on Eesti riik. Ja eesti omavalitsused olid olemas siis, kui Eesti riiki veel ei olnud ning nad jäävad ka siis, kui seda enam ei ole (aga on Euroopa Liit, kes hakkab ajama asju mitte niivõrd riikide kui regioonidega).
Teiseks on valdade liitmine majanduslikult mõttetu – väidetel, et väikesed vallad ei majanda ennast ära, et neil ei ole vajalikku maksubaasi ja on halduslikult kohmakad jne – ei ole tähtsust.
Riigi eesmärk pole tulu teenida, vaid kulutada ja kui valla pidamiseks kohapeal raha ei ole, siis tuleb see sinna panna. Majanduslikus mõttes on omariiklus enamasti üldse üks rist ja häda, aga temas on miskit, mida me peame rahast kallimaks.
Kolmandaks: EV põhiseadus eeldab riigi ülesehitamist n-ö alt üles, s.t vastavalt rahva tahtele ja baseerudes omavalitsuslikel põhimõtetel. See tähendab valdade mis tahes sundliitmise vastandumist Eesti riiklusele kui sellisele.
Isamaalise ajalookirjutuse huviobjektid asetuvad järgmisesse pingeritta. Kõigepealt – metsavennad. Siis (b) – küüditamine ja (c) – väliseestlus. Siis huvid kodumaa vastu, kõigepealt – EKP liikmed ja töötajad. (KGB minevik on pooleldi tabu. ja laseme tal siis ka olla.) Ausambad.
Ja alles päris lõpus see, kuidas eestlased nõukogude ajal elasid. Ning seda viimastki valgustavad eeskätt meie ajastu tipp-publitsistid Tammer ja Talvik ning professionaalsetest ajaloolastest Lauri Vahtre üksi.
Mõni ime siis, et valdasid hakatakse lõhkuma ilma teadmiseta, mida vallad (olgu siis – külanõukogud ja kolhoosid ning nende osakonnad) eestluse säilitamiseks ja ka edendamiseks tegid ja mida nad tähendasid.
Lennart Meri suur huvi oli Eesti omavalitsuste kujunemine läbi ajaloo ja avastus nende piiride üllatavast stabiilsusest läbi sajandite. Meri idee polnud uute piiride tõmbamine, vaid vanade ja õigete ülesleidmine.
Sellepärast arvan ma, et kui uhke ja tänapäevane poleks ka Meri memoriaal Tallinna lennujaama kujul, oleks ta ise sellest enam hinnanud Eesti haldusjaotuse õiget ja tõelevastavat kaarti.