Järgmise aasta riigieelarvet kokku pannes on meil kaks valikut: kas lasta riigil võlaorjusse langeda või panna piir üle jõu elamisele. Otsustasime viimase kasuks, sest pikemas vaates tagab korras riigirahandus selle, et oleksime ka tulevikus vaba, kaitstud ja endaga hästi hakkama saav riik.
2016. aastani paistis Eesti silma korras riigirahanduse ja konkurentsivõimelise maksusüsteemiga. Sealt edasi, kui võimule tuli Jüri Ratase valitsus, hakkas aga allakäik.
Lihtsa ja õiglase maksusüsteemi asemele tuli küürakas 6000 astmega maksumonstrum, mis on ammu ajale jalgu jäänud ja sööb koguni kolmandiku keskklassi inimeste palgatõusust.
Teiste seas kaotavad küüraka maksusüsteemiga õpetajad, päästjad, politseinikud, õed, kultuuritöötajad ja mitmed muud spetsialistid.
Samamoodi keerati pea peale riigirahandus. Kui varem oli au sees lihtne rahvatarkus, et laenuleib ja laastutuli ei kesta kaua, siis kõik Jüri Ratase juhtimisel koostatud eelarved olid miinuses ehk kulutasime rohkem kui teenisime. Ka majanduslikult headel aegadel, kui oleksime pidanud valmistuma halvemaks.
Kui tulid pandeemia, energiakriis ja sõda, olid meie reservid juba laiaks löödud ja nii ei olnudki kriisides hakkama saamiseks muud varianti, kui suurendada laenukoormust.
Reformierakond ütles juba märtsikuistel parlamendivalimistel, et riigirahandus tuleb korda teha ja töötavaid inimesi karistav maksuküür kaotada. Saime sellele Eesti inimestelt tugeva mandaadi ning valimiste järel ametisse astunud valitsusliit ei viivitanud, vaid asus kohe vajalikke samme tegema.
Suve algul kiitis riigikogu heaks mitu maksumuudatust, mille tulemusel saab riigirahandus paremasse seisu ja millest kogutavat lisatulu saame kasutada oma julgeoleku tugevdamiseks. Samuti otsustasime 2025. aastast kaotada maksuküüru, mille tulemusena jääb inimestele aastas kuni 1200 eurot rohkem nende enda teenitud raha kätte.
Vaatasime ka üle mõned kulud, mille olime enda kanda võtnud, kuid mis käisid meile selgelt üle jõu. Näiteks perehüvitiste maksumaksjatele jõukohasemaks muutmisega hoiame järgmise nelja aasta jooksul kokku pea pool miljardit eurot.
Töö kokkuhoiukohtade leidmiseks peab muidugi jätkuma. Selleks, et muuta riigi toimimist efektiivsemaks ja maksumaksjatele jõukohasemaks, viime läbi põhjaliku eelarverevisjoni. Alustame sotsiaalministeeriumist, majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist ning rahandusministeeriumist, kus on suured eelarved.
Riigi kulusid üle vaadates peame ühiskonnas arutama ka selle üle, kui palju üldse soovime avalikke teenuseid ja sotsiaalseid hüvesid. See võimaldab meil kokku leppida, kui palju on riigil vaja tulevikus nende rahastamiseks makse koguda.
Kokkuhoiukohtade otsimise kõrval tuleb muidugi mõelda ka sellele, kuidas majandusele hoogu juurde anda. Seepärast suuname järgmise aasta riigieelarves investeeringute ja investeeringutoetustena majandusse koguni 1,9 miljardit eurot.
Investeeringud lähevad näiteks ehitusse ja taristute arendamisse, aga ka põllumajandusse, rohereformide elluviimisse ja digiarendusse. Samas ei tasu unustada, et ka korras riigirahandus on majanduskasvu üks oluline vundament.
Mõistan, et riigirahanduse august välja toomiseks tehtavad otsused ei pruugi paista meeldivad, kuid mis oleks olnud alternatiiv? Teha nägu, et probleemi pole ja jätkata üle oma võimete elamist. Sellisel juhul peame ühiskonnana suutma ka ausalt ja avalikult vaadata otsa tulevastele põlvedele, et meie praegune ülekulutamine toimub nende tuleviku arvelt. Seda ei ole nõus mina ja valitsus tegema.
Leidub tõesti poliitikuid, kes tõsimeeli arvavad, et see olnuks õige tee. Samas jätavad nad ütlemata, et seda teed mööda minek tähendaks, et maksaksime juba aastal 2027 pea 500 miljonit eurot ainuüksi laenuintresse. Sellisel juhul ei saaks me seda raha kasutada hariduse, riigikaitse, majanduse ega inimeste hüvanguks.
Kui tahame ka oma lastele jätta vaba, kaitstud ja hästi toimiva riigi, siis on riigirahanduse korda tegemine ainuke tee. See ei juhtu küll üleöö, kuid kohale jõudmiseks tuleb kõigepealt minema hakata.