Biorafineerimise piloottehase üle on vara kohut mõista. Selle eesmärk on aga õige: teha Eestis kasvanud puidust siinsamas rohkem väärtust.
Postimees avaldas 30. septembril Ülle Harju artikli Metroserdi rakendusuuringute keskusest, mille ülesehitamine läheb maksma ligi 43 miljonit eurot. Artikli sõnumist lugesin välja, et keskuse müügitulu jääb prognoositust viis korda väiksemaks, ettevõtjate huvi on leige ja puidupõhise biorafineerimise kohta ei osatud nimetada ühtegi edulugu.
Majandus- ja tööstusministrina valitsesin kuni septembrini riigi osalust Metroserdis. Seega puudutab see kriitika ka mind ja mööda ma sellest ei vaata. Osa kriitikast on õigustatud. Müügitulu prognoos oligi esialgu liiga optimistlik.
Järeldusega, et biorafineerimine pole ennast õigustanud, ma aga nõus ei ole. Järeldus on tehtud liiga vara ja vale mõõdupuuga. Metroserdi biorafineerimise piloottehas, mis ei ole üksik bioreaktor, vaid terve katsetootmisliin, valmib 2027. aasta jaanuaris.
Tehas, mida veel pole, ei saagi tulu teenida. Metsamees ei hinda noorendikku selle järgi, mitu palki sealt esimesel aastal tuleb.
Raiemaht ei ole ainus number, mis loeb
Eesti metsavaidlus on aastaid keerelnud ühe küsimuse ümber: mitu miljonit tihumeetrit aastas raiuda. See on oluline küsimus, aga majanduse jaoks on veel olulisem see, mida me raiutud puiduga peale hakkame.
Keskkonnaagentuuri puidubilansi järgi läks 2023. aastal raiutud puidust 37 protsenti palgiks, 25 protsenti paberipuiduks ja 38 protsenti küttepuiduks. Kütteks läks rohkem puitu kui palgiks.
Kuhu läheb paberipuit? Suur osa sellest veetakse sadamate kaudu Skandinaaviasse, kus seda väärindatakse tselluloosiks, pakenditeks ja keemiatoodeteks. Lisandväärtus, töökohad ja maksutulu jäävad sinna.
Kliimaministeeriumi tellimusel Tallinna Ülikoolis valminud uuring näitab, kui suur on vahe naabritega. Soomes ja Rootsis annab paberi- ja tselluloositööstus umbes 30 protsenti metsa- ja puidusektori lisandväärtusest, Eestis alla viie protsendi.
Rootsi raiub meist ligi kaheksa korda rohkem, aga ekspordib ümarpuitu alla miljoni tihumeetri aastas, sest väärindab selle kodus. Eesti ekspordib umbes kaks miljonit.
Sama uuringu hinnangul lisaks üks uus tselluloositehas koos kaudse mõjuga Eesti majandusele ligikaudu 466 miljonit eurot lisandväärtust aastas. Tööd saaks umbes 600 inimest tööstuses endas ja veel ligi 3000 teistes majandusharudes.
Ekspertide hinnangul mahub selline tehas Eestisse ka siis, kui raiemaht jääb kümne miljoni tihumeetri juurde. Rohkem väärtust ei eelda seega tingimata rohkem raiet. See eeldab, et teeme olemasoleva puiduga targemaid asju.
Keskkonnaministrina ütlen samas selgelt, et sellised tehased saavad Eestisse tulla ainult juhul, kui keskkonnanõuded on täidetud ja kohalik kogukond kaasatud.
Olen pärit Jõgevamaalt, kus metsa- ja puidusektor annab sama uuringu järgi 30 protsenti ärisektori lisandväärtusest ja ligi viiendiku ettevõtete töökohtadest. Seal on puidusektori käekäik otseselt seotud inimeste töö ja sissetulekuga. Mida rohkem suudame puitu kohapeal väärindada, seda rohkem jääb Eestisse nii töökohti kui ka tulu.
Väike riik ei saa võita mahuga
Eesti on alla poolteise miljoni elanikuga riik. Me ei saa kunagi võistelda suurriikidega inimeste arvu ega metsa pindala poolest. Meie võimalus on teha iga inimese ja iga ressursiühikuga rohkem kui teised.
Nii ehitasime üles digiriigi ja IT-sektori ning selle alus oli haridus. Sama loogika peab kehtima metsas. Kui ressurss on piiratud, ei ole mõistlik müüa seda odava toorainena, et keegi teine teeks sellest kallima toote.
Puidu mehaanilises väärindamises oleme juba maailma tipus. Eesti on üle kümne aasta olnud Euroopa suurim puitmajade eksportija ja meie käes on umbes veerand Euroopa puitmajade ekspordist. Tartu külje all tegutsev Tiksoja Puidugrupp on üks Euroopa automatiseeritumaid täispuitmööbli tootjaid ja Thermory maailma suurim kemikaalivaba termopuidu tootja.
Nende edu ei põhine sellel, et raiuti rohkem, vaid sellel, et igast tihumeetrist tehti rohkem. Väärtuse lõid insenerid, disainerid, automaatikud ja oskustöölised.
Aga ka nende edasist arengut pidurdab oskustöötajate puudus. Tiksoja ei automatiseerinud tootmist palgakulu kokkuhoiuks, vaid selleks, et napi tööjõuga üldse kasvada. Puitmajatootjad lõid oma puitehituse akadeemia, sest insenere napib.
Puidukeemia tõstab latti veelgi. Teadlaste hinnangul nõuavad uue põlvkonna biorafineerimistehnoloogiad inimestelt palju kõrgemat kvalifikatsiooni kui tänased tehased. Selliseid oskusi ei õpita koolipingis, vaid päris seadmete juures. Piloottehas on ka koht, kus kasvavad inimesed, keda tulevased tehased vajavad.
Kõigepealt maja, viimasena ahi
Selle kõige taga on üks lihtne põhimõte – puidu kaskaadkasutus ehk astmeline kasutus. Puit peaks minema esmalt sinna, kus see loob kõige rohkem väärtust ja püsib kõige kauem, näiteks ehituspuiduks, puitmajadesse ja mööblisse.
Saetööstuse jäägid ja madalama kvaliteediga puit läheb plaatideks, paberiks, pakenditeks ja üha enam biokeemiaks. Kasutatud puit võetakse võimalusel uuesti ringlusse. Põletamine on viimane aste, mitte esimene.
Iga samm trepil ülespoole mitmekordistab väärtust. Teadlaste hinnangul tõstab juba paberipuu muutmine tselluloosiks lisandväärtust mitu korda võrreldes selle põletamise või toorainena müümisega. Biokeemia on trepi kõrgeim aste.
Kaskaadkasutus on ka kliimapoliitika. Puitmajas või mööblis püsib süsinik aastakümneid, katlas vabaneb see kohe. See ei tähenda, et puidu energiakasutus oleks halb – puit on fossiilkütustega võrreldes ikkagi taastuv ressurss. Kaugküte vajab hakkepuitu ja kõike ei saagi kõrgemalt väärindada. Energeetika- ja keskkonnaministrina pean aga õigeks, et katlasse läheb see, mida paremini kasutada ei saa.
Piloottehas ei ole luksus
Biorafineerimine on kaskaadi kõrgeim aste. Puidust, mida praegu põletame või odava toorainena välja veame, saab teha suhkruid, ligniini ja materjale, mis asendavad naftakeemiat.
Biorafineerimine tähendab iga kõrvalvoo võimalikult tarka kasutamist, olgu see pärit metsast või meiereist. Puidu puhul ei ole tooraineks kallis palk, vaid saetööstuse jäägid ja madalama kvaliteediga puit.
Laborikatsest tehaseni on pikk ja kallis tee. Ülikool teeb avastuse ja ettevõte ehitab tehase, aga vahepeal peab keegi tõestama, et see kõik töötab ka tööstuslikus mastaabis. Suur ettevõte teeb selle ise ära, väike ja alustav ei jaksa.
Puidupõhise biorafineerimise näiteid on juba ka meil Eestis olemas. Imaveres töötab Fibenoli demotehas, mis väärindab üle 90 protsendi lehtpuidu hakkest suhkruteks, ligniiniks ja mikrokristalseks tselluloosiks.
Fibenol otsustas aga rajada oma esimese tööstusliku tehase Lätti. Ettevõtte suuromanik põhjendas valikut sealse pikaajalise ja stabiilse metsanduspoliitikaga, hiljem tõi ettevõte välja ka lubade saamise aegluse ja ebakindluse Eestis. Seda õppetundi võtan väga tõsiselt.
Esimesed sammud on tehtud. Riigimets müüb alates 2024. aastast puitu pikaajaliste lepingutega ainult Eestis tegutsevatele töötlejatele. RMK pakub paberipuidule tarnekindlust neile, kes tulevad seda Eestis keemiliselt väärindama.
Riik peab olema nõudlik. Metroserdi edu tuleb mõõta selle järgi, mitu ettevõtet jõuab tänu sellele turule kiiremini, odavamalt või üldse Eestis. Innovatsioon ei sünni üleöö, samas kui meil on selge ühiskondlik ootus meie olemasolevat puiduressurssi kohapeal paremini väärindada.
Eesti mets on piiratud ressurss. Just seepärast peab igast raiutud tihumeetrist sündima Eestis rohkem väärtust. Väärindame puitu kodus, mitte naabrite tehastes. Õpetame välja inimesed, kes seda oskavad. Ja anname uutele tehnoloogiatele aega kasvada, nagu anname seda metsale.