Eesti tervishoiusüsteem on kaua aega pakkunud rohkem, kui meie rahastusstruktuur tegelikult lubab. See on olnud meie riigi vaikne imetegu – kuid see ime on lõppemas, kirjutab riigikogu liige ja perearst Eero Merilind.
Riigikontrolör Janar Holm on õigustatult hoiatanud: nii head tervishoiusüsteemi, nagu meil on seni olnud, ei jaksa me praegusel kujul üleval pidada. Me seisame valiku ees: kas teha raskeid, kuid ausaid otsuseid või lasta teenustel tasapisi laguneda.
Haiglate erakorralised vastuvõtud (EMO) on sageli pöördumispunkt, kus kriis muutub nähtavaks. Inimesed ootavad tunde, sest kuskil varem jäi nende mure lahendamata. Miks inimesed satuvad lõpuks EMOsse? Sageli ei pääse nad oma perearsti juurde – või ei tea, kuhu mujale minna.
Ka siis, kui perearst on olemas, ei pruugi olla õhtuseid ega nädalavahetuse vastuvõtte. Kui lisada siia teadmatus ja hirm, mis sageli tervisemurega kaasnevad, ei ole raske mõista, miks EMO muutub viimaseks lootuseks.
Probleem ei ole ainult inimeste valikutes, vaid ka struktuuris. Meie esmatasand on alarahastatud ja ebaühtlaselt kättesaadav. Haiglad pakuvad tihti teenuseid, mida saaks osutada odavamalt ja paremini väiksemas ühenduses.
Meie hooldussüsteem on ühendanud tervise- ja sotsiaalvaldkonna kitsaskohad – ja väsinud patsient leiab end lõpuks ikka EMO ukse taga.
Kui tahame seda mustrit muuta, peame endalt küsima: kas me oleme valmis tervishoidu rohkem panustama? Euroopa Liidu keskmine tervishoiukulutus on umbes 10% SKP-st, Eestis ligikaudu 7%. Vahe on selge. Kui me sellesse valdkonda lisaraha ei too, ei ole aus jätkata illusiooniga, et teenuste tase ja kättesaadavus saavad püsida.
Tänavu on koalitsioonil laual mitu varianti:
- lisavahendite toomine maksubaasi laiendamise kaudu (nt ravikindlustuse laienemine
kõigile Eesti inimestele), - eraraha suurem kaasamine: vabatahtlikud või tööandjapõhised tervisekindlustused,
- omaosaluse suurendamine teatud teenustes.
Igal valikul on oma hind – nii rahaline kui sotsiaalne. Kui läheme ainult eraraha teed, võime lõhestada tervishoiu vähem ja rohkem teenuseid saavate inimeste vahel. Kui tõstame makse, peab see olema õiglane ja arusaadav. Kuid mitte midagi tegemine ei ole enam valik, vaid vaikne hõrenemine.
Eesti vajab ausat vestlust: millist tervishoidu me tahame, kes selle eest maksab ja kuidas tagada, et keegi ei jääks ukse taha. Poliitikud peavad julgema teha valikuid ja neid inimestele selgitada. Kui me ei vali ise, valib elu meie eest – valuga, ootamisega ja väheneva usaldusega tervisesüsteemi vastu.