Eesti Kunstiakadeemia rektor on otsustanud lõpetada Iisraeli ülikoolidega koostöö, „sest Iisraeli ülikoolid ju teavad, mis meeleolud valitsevad.“ Sest „enamus Euroopa kunstiülikoole on teinud sama“, kirjutab riigikogu liige Eerik-Niiles Kross.
Rektor lisas, et „paljud Hollandi ülikoolid ei saanud sügisel palestiinameelsete protestide tõttu sügissemestritki alustada.“
Pisut kummaline, et seda juttu räägib mees, kes hiljuti selgitas, et nõukogude sümboolika Tallinna majadel tuleb säilitada ja et tema on „põhimõtteliselt rikkaliku ajaloopildi pooldaja.“ Ühesõnaga, rikkalik ajaloopilt peab olema, eriti kuna sellega saab õigustada nõukogude sümboolika säilitamist, aga Iisraeliga kultuurisidemed tuleb katkestada ja Iisraeli õppejõududega koostöö lõpetada, sest „meeleolud on sellised“.
Ma ei tea, mis meeleoludes Eesti Kunstiakadeemia elab. Aga kui sellistes, et parema kunstihariduse andmiseks tundub olevat õige muuta akadeemia juudivabaks, siis on midagi ikka lahti vist akadeemia „meeleoludega“.
Konstantin Pätsi ajal, keda paljud kunstiakadeemia kasvandikud on põlastanud autokraadiks ja peaaegu diktaatoriks, avati sellal, kui Euroopas viimati juutide tagakiusamine moodi läks, Tartu ülikooli juuditeaduste õppetool.
Siis kui natsid hakkasid homosid ahju ajama, dekriminaliseeriti Eestis homoseksualism (aastal 1936) ja kriminaliseeriti siis, kui need säilitamist vajava sümboolika mehed saabusid.
1931 külastas Eestit hilisem juudi riigi rajaja Ben Gurion. Mitmel korral külastas Eestit Palestiina juutide juht Leib Jaffe, kes 1931 kohtus nii riigivanem Pätsi kui välisminister Tõnissoniga.
Siis kui Saksamaal avati koonduslaagreid, mais 1939, andis Eestis valitsus Estonia teatri loengu pidamiseks sionistide juht Zeev Jabotinskile, kes kogus raha juudi armee relvastamiseks Palestiinas.
Kui venelased koos Eesti riiklusega hävitasid ka kõik juutide organisatsioonid Eestis ja saatsid Eesti juutide juhid Siberisse, jäid sõja järel siiski ülikoolid lõplikult juutidest puhastamata.
Peaaegu täielik judenfrei staatus saavutati üksnes Saksa okupatsiooni ajal. Aga vene ajal, pärast Stalini surma said Tartu ülikoolis peavarju mitmed Nõukogude Liidus raskustes olevad juudi õppejõud. Ka kunstiakadeemia peaks siiski veel mäletama Leo Gensi ja Boris Bernsteini.
Nüüd on siis Eesti Kunstiakadeemia asunud samale positsioonile hitleriaegse Göttingeni, veneaegse Leningradi või Moskva ülikooliga. Kurb.
Praegu peaks ju olema hoopis aeg Iisraeli ülikoolidega ja üldse Iisraeliga suhteid tugevdada, neid toetada ja mõista.
Iraan, Venemaa, Hamas, Hezbollah ja Euroopa vasakpoolsed idioodid nii muidugi ei arva. Viimased kannavad T-särke kirjadega „Gays for Hamas.“
Kas Eesti Kunstiakadeemia on siis nendega samas leeris ja vaimselt ühel tasemel. Või hakkame edaspidi Hamasi ülikoolidega koostööd tegema?
Masendav, et mitmel pool Euroopas möllav juhm antisemitism on saanud meie ülikoolidele eeskujuks.