Augustikuist avalikku arutelu vaadates võis jääda mulje, et Eesti poliitikas on ainult üks suur küsimus: kes saab järgmiseks Eesti Vabariigi presidendiks? Arusaadav, president esindab Eestit, on põhiseaduse hoidja ja riigikaitse kõrgeim juht. Eriti praegusel turbulentsel ajal vajame sinna inimest, kes suudab olla terav diplomaatias, ent omab piisavat kannatust tasakaalustada ühiskondlikku ärevust. On tore, et meil õnnestus riigipea ära valida esimesel katsel. Riigikogu fookus ei tohi aga nihkuda kõrvale meie kõige olulisematest küsimustest, milleks on julgeolek ja majanduse käekäik.
Lõuna-Eestist valitud saadikuna vaatan neid küsimusi paratamatult ka meie piirkonna pilguga. Kagu-Eestis on Venemaa vahetu oht kiviviske kaugusel ning peame toime tulema maapiirkonna eripäradega. Lõuna-Eestis pole julgeolek abstraktne mõiste. Meie kõrval on Venemaa. Võrus asuvad kaitseväe linnakud, siin teenivad Eesti kaitseväelased ja meie liitlased ning siin tajume vahetult, mida tähendab Eesti idapiiri tugevdamine.
Eesti on viimastel aastatel teinud oma kaitsevõime tugevdamiseks väga suuri otsuseid. Kaitse-eelarve ületab viit protsenti SKTst. Lisaks panustame üha enam sisejulgeolekusse, sealhulgas piiri valvamisse ning kindlustamisse. Rajame Võrru uue väljaõppekeskuse, mille ehitus algab juba paari kuu jooksul. Kuid julgeolek ei tähenda ainult laskemoona, betooni ja kaitseväelasi. Sama olulised on inimesed, kes on valmis meie kõigi turvalisusse panustama.
Üks minule olulisemaid riigikogu laual olevaid küsimusi on uus abipolitseiniku seadus. Eelnõu on juba parlamendis menetluses ja selle eesmärk on laiendada võimalusi abipolitseinike kaasamiseks ning suurendada nende panust politsei tegevusvaldkondades.
Lõuna-Eesti vaates on sellel eriline tähendus. Pika idapiiriga piirkonnas on oluline, et meil oleks professionaalsete politseinike ja piirivalvurite kõrval võimalikult palju hea väljaõppega inimesi, keda saab vajadusel kaasata nii igapäevase turvalisuse tagamisel kui ka kriisiolukorras. Abipolitseinik ei asenda politseinikku, kuid tugev vabatahtlike võrgustik suurendab riigi võimet kriisidele reageerida. Me usaldame neid. Pean oluliseks, et riigikogu selle eelnõuga sügisel kiirelt edasi liiguks.
Samamoodi peame jätkama elanikkonnakaitse tugevdamist. Kui investeerime miljardeid sõjalisse riigikaitsesse, peame küsima ka seda, kas inimesed teavad, kuhu kriisi korral minna. Kas meil on piisavalt varjumiskohti ning kas elekter, side, vesi ja küte toimivad ka kriisi ajal?
Majandusest rääkides on põhjust olla optimistlikum kui veel aasta tagasi. Eesti majandusel läheb taas hästi ning viimased näitajad on osutunud oodatust paremaks.
Rahandusministeeriumi värske suvise prognoosi järgi kasvab Eesti majandus tänavu 2,5 protsenti. Kasvu toetavad sisenõudlus, paranev eksport ja inimeste ostujõu kasv ning inflatsioon aeglustub prognoosi järgi 3,2 protsendini. Hinnakasv jääb juba mitmendat aastat alla palgakasvule, inflatsioon on praegu euroala madalaim. See näitab, et majandus on keeruliste aastatega kohanenud ning taastumine on saanud õige hoo sisse.
See on oluline muutus. Liiga kaua oleme Eestis rääkinud sellest, mis kõik halvasti on. Nüüd tuleb märgata ka seda, kui näitajad liiguvad õiges suunas ning esiti arvatud langusenäitajad ostusid ekslikuks.
Maksuküüru kaotamine on jätnud töötavatele inimestele rohkem raha kätte ning Eesti Panga hinnangul kasvab keskmine netokuupalk tänavu reaalselt ehk hinnatõusu arvestades kõige kiiremini viimase 19 aasta jooksul. See ei tähenda aga, et riigi rahandusega oleks kõik korras. Vastupidi, siin seisab ees üks sügise keerulisemaid ülesandeid. Peame tulema toime vähemusvalitsuse tingimustes eelarve kärbetega.
Hea majanduskasv ja korras riigirahandus ei ole vastandid. Tegelikult on just majanduse paranevas seisus mõistlik teha otsuseid, mis hoiavad ära probleemide kuhjumise tulevikku.
Riigi kulud on viimastel aastatel kasvanud kiiresti. Kulutame kaitsele üle viie protsendi SKTst. Kui lisame siia juurde mitmekülgse riigikaitse, on see ligi seitse protsenti. Rahandusministeeriumi värske prognoos ütleb samuti selgelt, et majanduse paranemisest hoolimata püsib eelarvesurve ning kaitsekulude kasv koos püsiva puudujäägiga kasvatab võlakoormust.
Seetõttu ei pääse me ka kärbetest ja riigi kulude kriitilisest ülevaatamisest.
Eesmärk peab olema parandada eelarvepositsiooni järk-järgult, suurusjärgus 0,5 protsenti SKPst aastas. Selline samm ei tähenda riigi seiskamist ega üleöö tasakaalus eelarvesse jõudmist. See tähendab, et liigume igal aastal õiges suunas ega jäta praeguseid kulusid järgmiste põlvkondade maksta. Ka Eesti eelarvereeglistik näeb puudujäägi lubatud piiridest suurema kõrvalekalde korral ette vähemalt 0,5 protsendi SKP suuruse aastase parandamise põhimõtte.
Seejuures ei tohiks esimene lahendus olla järjekordne maksutõus. Peame vaatama üle riigi enda kulud, dubleerivad tegevused ja bürokraatia ning küsima iga suurema kulu puhul, kas maksumaksja saab selle eest piisavalt väärtust. Peame leidma kärbeteks toetust ka opositsioonist, mis ei pruugi olla kõige kergem ülesanne.
Sügis tuleb poliitiliselt teistsugune ka seetõttu, et valitsusel ei ole riigikogus enam automaatset häälteenamust. Seda võib vaadata probleemina, aga mina näen selles ka võimalust. Parlament ei peakski olema koht, kus valitsusest tulnud eelnõud lihtsalt koalitsiooni häältega kinnitatakse. Vähemusvalitsuse olukorras tuleb iga olulisema otsuse puhul rohkem rääkida, põhjendada ning otsida toetust väljaspool valitsuserakondi.
See paneb suurema vastutuse ka Reformierakonna saadikutele. Me ei saa lähtuda põhimõttest, et kuna valitsus midagi otsustas, peab riigikogu selle muutmata kujul heaks kiitma. Saadik peab suutma hinnata, kas otsus on Eesti ja tema valijate huvides. Samal ajal ei tähenda vähemusvalitsus, et riigi juhtimine võiks muutuda pidevaks poliitiliseks kauplemiseks.
Eriti puudutab see riigieelarvet ja julgeolekut. Need on küsimused, milles vajame võimalikult laia kokkulepet.
Minu silmis ei mõõdeta edukat poliitikasügist vastu võetud seaduste arvuga. Mõõdupuu peab olema see, kas Eesti on aasta lõpus turvalisem, kas meie majandus kasvab, kas inimeste ostujõud paraneb ning kas oleme suutnud samal ajal riigi rahaasjad paremale kursile pöörata.
Lõuna-Eesti inimesele tähendab tugev Eesti seda, et siin on turvaline elada, võimalik saada head haridust, leida hästi tasustatud tööd, kasvatada lapsi ja rajada ettevõtet.