Maailmas on praegu pöördelised ajad. Geopoliitilised sündmused on tulnud üksteise järel riburadapidi tuues endaga kaasa hulganisti ebastabiilsust ka meie majanduses. Fakt on see, et me ei saa kriiside mõjude eest peituda, vaid peame leidma võimalused neist võimalusel hoopis kasu saada.
Julgeolekuolukord Euroopas on pingeline, kaupade liikumise tarneahelad muutuvad, riigid otsivad uusi partnereid ja ettevõtted peavad arvestama senisest suurema ebakindlusega. Eesti ei saa kõiki neid arenguid mõjutada. Küll aga saame otsustada, kuidas neile reageerime.
Eesti majandus on kasvanud juba viis kvartalit järjest ning Statistikaameti värske kiirhinnangu kohaselt suurenes SKP tänavu teises kvartalis aastatagusega võrreldes 2,1 protsenti. See näitab, et olukord ei ole nii halb kui mõned väita püüavad.
Mina ettevõtjana näen vähemalt kolme võimalust, mille abil saaks muuta muutunud maailma Eesti majanduse kasvumootoriks.
Vähem bürokraatiat annaks rohkem majanduskasvu
Esimene võimalus on digitaliseerimine. Eesti on maailmas juba tuntud e-riigina. Me ei peaks selle saavutusega piirduma, vaid minema siit veel kaugemale. Järgmine samm võiks olla ettevõtluse muutmine võimalikult reaalajas toimivaks.
Üks konkreetne näide on maksuaruandlus. Ettevõtja peab täna esitama riigile andmeid, mis on paljudel juhtudel riigil või teistel süsteemidel juba olemas. Olen ise ettevõtja ja iga kuu erinevate deklaratsioonide täitmine võtab üsna palju aega. See on midagi, mida saaks tehnoloogia abil muuta. E-arved, automaatne andmevahetus ja digitaalsed majandustarkvarad annavad võimaluse liikuda süsteemi poole, kus ettevõtja ei pea enam riigile tagantjärele kokku koguma infot, mida riik saab turvaliselt ja automaatselt kätte. Deklaratsioonide andmed võiksid liikuda reaalajas tekkepõhiselt ja sealsamas protsessis toimuks ka maksuarvestus ja nende tasumine.
Kui suudaksime muuta maksuaruandluse suurel määral automaatseks, võidavad mõlemad pooled. Ettevõtja saab keskenduda oma põhitegevusele, riik saab maksutulu koguda väiksema halduskoormusega ja väiksemate veavõimalustega. Samuti saaks riik reaalajas monitoorida majanduse hetkeseisu.
Illustratiivse eesmärgina võiks sellise reformi mõju riigieelarve positsioonile olla 0,5 protsenti tulude mahust ehk ligikaudu 93 miljonit eurot, millele lisanduks halduskulude vähenemine. Kokku võiks seega rääkida suurusjärgus 100 miljoni euro suurusest iga-aastasest mõjust. See ei ole lubadus, vaid eesmärk, mille poole sellise reformiga võiks liikuda.
Veel olulisem on aga vabanev aeg. Kui tuhanded ettevõtjad ja riigiametnikud kulutavad vähem aega andmete sisestamisele ja kontrollimisele, saab seda aega kasutada uute toodete, teenuste, investeeringute ja eksporditurgude leidmiseks.
Riik ei pea ettevõtjatele rohkem õpetama, kuidas ettevõtlust teha. Riik peab tegema nii, et ettevõtlusega tegelemiseks kuluks vähem aega bürokraatiale.
Maailma talent võiks töötada Eesti ettevõtete heaks
Teine suur võimalus on seotud demograafiaga. Me teame, et Eesti elanikkond vananeb ja tööealiste inimeste osakaalule avaldab see survet. Seda probleemi ei lahenda ükski üksik meede. Samuti ei saa me eeldada, et suudame tööjõupuuduse lahendada ainult suurema sisserände abil.
Seetõttu peame suurendama ühe inimese loodavat väärtust ja muutma Eesti ettevõtete ligipääsu teadmistele palju suuremaks.
Siin võiks Eestil olla üks väga konkreetne eesmärk: muuta maailma talent Eesti ettevõtetele kättesaadavaks üle võrgu.
Me ei pea kõiki vajalikke spetsialiste Eestisse füüsiliselt kolima. Kui Eesti ettevõttel on vaja näiteks kuueks kuuks tipptasemel tehisintellekti, küberturbe, inseneeria või finantsvaldkonna eksperti, peaks tal olema võimalik see inimene leida ja projektipõhiselt kaasata sõltumata sellest, kas ekspert elab Tallinnas, Helsingis, Berliinis või Singapuris.
Selleks vajame võimalikult lihtsat digitaalset ja õiguslikku keskkonda piiriüleseks spetsialistitööks.
Eesti võiks kujundada end riigiks, kus maailma tippspetsialistil on lihtne Eesti ettevõttega koostööd teha ning Eesti ettevõttel on lihtne teda seaduslikult ja läbipaistvalt kaasata.
See ei lahenda demograafilist kriisi ennast. Küll aga aitab see vähendada selle mõju majandusele.
Meie järgmine konkurentsieelis ei pea olema see, et meil on rohkem inimesi kui teistel. Meie eelis võib olla see, et Eesti ettevõtetel on ligipääs rohkematele inimestele ja teadmistele kui meie enda rahvaarv võimaldaks. See ongi väikese riigi võimalus digiajastul.
Julgeolek ei pea olema ainult kulu
Kolmas võimalus tuleneb kahjuks otseselt meie keerulisest julgeolekuolukorrast.
Euroopa kaitsekulutused kasvavad ja peavadki kasvama. Eesti julgeolek ei ole koht, kus teha järeleandmisi. Kuid kaitsekulutusi ei tohiks vaadata ainult riigieelarve kuluna.
Me peame küsima, kuidas muuta osa sellest rahast Eesti teadmisteks, tehnoloogiaks, ettevõteteks ja ekspordiks.
Kaitsetööstuses on selleks palju võimalusi: droonid ja droonitõrje, autonoomsed süsteemid, küberturve, side- ja seiretehnoloogiad, tehisintellekti rakendused ning muu kõrgtehnoloogia.
Eesti ei pea kõike ise tootma. Küll aga peaksime looma keskkonna, kus Eesti ettevõttel on võimalik kaitsevaldkonnas välja töötada lahendus, seda Eestis testida, saada esimene klient ning seejärel maailmaturule minna.
Riigi roll ei peaks olema hakata ise ettevõtteid juhtima. Riigi roll on luua nõudlus, vähendada bürokraatlikke takistusi, võimaldada testimist ja aidata kaasa sellele, et Eesti ettevõtetel oleks võimalik oma tehnoloogiat eksportida.
See on ka põhjus, miks kaitsekulutuste kasv võib olla majanduse jaoks rohkem kui lihtsalt kulu.
Me ei pea muutunud maailma kartma
Geopoliitilised tõmbetuuled jäävad meid ilmselt veel pikaks ajaks saatma. Me ei saa valida, milline on maailma julgeolekuolukord, millised on suurriikide suhted või millal muutuvad tarneahelad. Küll aga saame valida, milline Eesti sellises maailmas on.
Kas riik, kus ettevõtja kulutab aega deklaratsioonidele ja bürokraatiale? Või riik, kus maksuaruandlus toimub võimalikult automaatselt ja ettevõtja saab keskenduda kasvule?
Kas riik, mis mõõdab oma tööjõupotentsiaali ainult siin elavate inimeste arvu järgi? Või riik, mille ettevõtted saavad kasutada kogu maailma teadmisi?
Kas riik, kes lihtsalt suurendab kaitsekulutusi? Või riik, kes kasutab oma julgeolekuvajadust ka selleks, et kasvatada Eesti tehnoloogilist võimekust ja eksporti?
Mina eelistan viimast.
Eesti ei saa geopoliitikat enda järgi muuta. Küll aga saame muuta Eesti majanduse selliseks, et muutuv maailm töötaks meie kasuks.
Meie järgmine majanduskasvu hüpe ei sünni sellest, et ootame ebakindluse lõppu. See sünnib siis, kui kasutame tehnoloogiat, maailmaturgu ja oma kasvavaid julgeolekuvajadusi selleks, et muuta Eesti konkurentsivõimelisemaks, jõukamaks ja mõjusamaks.
Geopoliitika ei pea olema ainult risk, mille eest ennast kaitsta. Õigete otsustega võib see olla ka võimalus, mille abil Eesti tugevamaks kasvab.