Kõne Riigikogule kliimakindla majanduse seaduse eelnõu esimesel lugemisel.
Üleminek puhtale majandusele on üha selgemalt konkurentsivõime ja julgeoleku küsimus: Eesti ei saa olla päriselt vaba, kui meie energia tuleb riikidest, kelle väärtused ei ühti meie omadega. See tähendab sõltuvust, hinnakõikumisi ja julgeolekuriske. Eesti ühiskonna heaolu ja majanduse konkurentsivõime peab tuginema innovaatilistel ja puhastel tehnoloogiatel. Kolmandatest riikidest pärineva fossiilkütuste sõltuvusest vabanemine paneb sellel aluse.
Konkurentsivõime, puhas majandus ja energia ning ühiskonna vastupidavus kliimamuutustele moodustavad tänases maailmas lahutamatu terviku. Globaalne areng liigub selges suunas: elektrifitseerimine ja puhta energia lahenduste kasutuselevõtt hoogustub ning kasutusele võetavad tehnoloogilised lahendused muutuvad üha soodsamaks. Nii on taastuvenergia tootmisvõimsuse rajamine juba odavam kui vana fossiilkütusel töötava jaama käigus hoidmine.
Aga ma põikan korra ajas tagasi.
Juba veebruaris 1995 võttis Riigikogu vastu säästva arengu seaduse, mis oli veel kompaktsem kui täna teie käes olev kliimakindla majanduse seaduse eelnõu.
See oli samas üks esimesi omataolisi maailmas, Euroopast rääkimata.
Peaminister Tarand oli endine keskkonnaminister ja pidas seda vajalikuks, vaatamata seaduse suhtelisele üldisusele.
Küll aga andis seadus mõttesuuna, kuhu riik peaks arenema. Avardas ühiskondlikku debatti. Vaid paar aastat pärast iseseisvuse taastamist pandi paika raamistik, et majandus ei areneks looduse arvelt. See tugines 1992. aasta Rio Agenda 21 põhimõtetele, ÜRO mittekohustuslikule tegevuskavale keskkonna säästmiseks.
Kas just säästva arengu seadus Eesti trajektoori radikaalselt muutis? Vaevalt. Aga laias pildis oleme oma valikutega üheksakümnendatel ju rahul. Ja pole kahtlustki, et praegu suhtume oma keskkonda, puhtasse õhku ja säästlikku käitumisse oluliselt nõudlikumalt kui üheksakümnendate alguses. Kliimamuutused on reaalsus, millega peame kohanema. Kliimamuutustega seotud riskide eiramise hind oleks väga kõrge nii meile kui tulevastele põlvedele.
Seepärast suunab kliimakindla majanduse seadus inimesi, ettevõtteid ja riiki mõtlema ja tegutsema kliima- ja keskkonnasäästlikus raamistikus. Kusjuures ilma selleta, et kõik asjad oleksid jõuliselt ja üksikasjalikult ette kirjutatud.
See seaduseelnõu loob raami, et vähendada riigi sõltuvust imporditavatest fossiilkütustest ning suurendada ühiskonna ja majanduse vastupanuvõimet kliimamuutustele, tugevdades nii riigi strateegilist iseseisvust ning luues eeldused keskkonnahoidliku ja konkurentsivõimelise majanduse arenguks ning inimeste heaolu kasvuks. Investeeringud puhastesse tehnoloogiatesse on tänapäeval ratsionaalne, majanduslik valik, mitte ideoloogiline kapriis.
Riigi eeskuju on oluline. Seepärast ei tee riik alates 2030. aastast uusi investeeringuid fossiilkütustesse, nendega seotud tehnoloogiatesse ja taristusse välja arvatud juhtudel kui energiasüsteemi toimepidevuse, julgeoleku ja elutähtsate teenuste tagamiseks puuduvad turukõlbulikud, mõistlikud ja töökindlad alternatiivid.
Ma ei ole jurist, aga minu hinnangul on ühiskonnal tekkinud õigusruumi suhtes kaks vastandlikku ootust. Ühest küljest on väga valdav hinnang, et meie elu on ülereguleeritud. Teisalt soovime, et seadused kirjeldaksid kõike väga detailselt.
Mõlemat korraga tõesti ei saa. Aga elus peab natuke ka improvisatsioonile ruumi jätma. Ja arutelu selle üle, kuidas vähemate ressurssidega ja vähem saastades ühiskonnana jõukamaks saada, on hea.
Muu hulgas seepärast, et mitte ühiskonda üle koormata seadusega sätestatud keeruliste ja formaalsete, täpset täitmist nõudvate reeglitega, mis päris kindlasti ajale jalgu jäävad, olemegi koostanud teekaardid. Teekaardid ja nende koostamiseks tehtud analüüsid annavad meile ühtlasi kindluse, et seadusega seatav kasvuhoonegaaside heite vähendamise trajektoor ja konkurentsivõime tõstmise eesmärgid on jõukohased. Et meetmed ja tegevuskava eesmärkide täitmiseks ning mõõdikud meetmete edukuse hindamiseks on asjakohased.
Praeguseks on koostatud viis kliimakindla majanduse teekaarti ja need on juba kliimaministeeriumi kodulehelt leitavad. Teekaardid on puhtale tööstusele, põllumajandusele, turbakasutusele, transpordile ja liikuvusele ning metsandusele ja puittoodetele. Lisaks on juba varasemast valmis energiamajanduse arengukava aastaks 2035.
See loetelu ei ole lõplik ning seda täiendatakse vastavalt vajadusele.
Muide, säästva arengu seadus kehtib veidi muudetud kujul endiselt. Ja Ukraina võttis oma kliimaseaduse vastu 2024. aastal, kaks ja pool aastat pärast täiemahulise sõja algust.
Me ei vaidle ju selle üle, et vesi peab olema puhas. Sama loomulik peaks olema puhas õhk. Hästi toimiv ühistransport, madala või nullheitega autod, vähem tossavaid korstnaid energeetikas ja tööstuses tähendavad paremat tervist, vähem haigusi ja meeldivamat elukeskkonda nii linnas kui maal.
Me ei vaidle ka selle üle, et hästi soojustatud majades on küttearved väiksemad ja toad soojemad. Seepärast tulebki investeerida hoonete renoveerimisse. See on praktiline viis vähendada inimeste kulusid, parandada elukvaliteeti ja teha kodud ilmastikukindlamaks.
Me ei vaidle selle üle, et elektrihind peab olema taskukohane ja elektriliinid peavad vastu pidama ka keerulisema ilmaga. Seepärast tuleb investeerida taastuvenergiasse, salvestusse ja võrgu töökindlusse. Kohalik puhas energia vähendab hinnasurvet, tugevdab energiajulgeolekut läbi väiksema fossiilse energia impordi ja jätab nii rohkem raha Eesti ning Euroopa majandusse.
Kui sõjas olev Ukraina leiab jõudu mõelda ka keskkonnale ja kliimale, siis ei ole meil põhjust öelda, et Eesti jaoks on see liiga raske või teisejärguline. Ja kui Eesti suutis juba üheksakümnendatel aru saada, et majandus ei saa kasvada looduse arvelt, siis ei peaks me seda teadmist kolmkümmend aastat hiljem oluliselt jõukamas Eestis uuesti avastama.
Inimesed tahavad jätkuvalt, et elu läheks paremaks. Et majanduskasvust saaksid osa kõik inimesed, ja et majanduskasv ei tuleks looduse arvelt.
Õnneks see on võimalik, ja õnneks me hoolime. Jüri Ratase teine valitsus koosseisus Eesti Keskerakond, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ja Isamaa otsustas toetada kliimaneutraalsuse saavutamist aastaks 2050 juba aastal 2019.
Nüüd on vaja seatud eesmärk vormistada tegudeks. Palun teil kliimakindla majanduse seaduse eelnõu toetada. Aitäh!