Kuna kivisöe kütteväärtus on põlevkivist kaks–kolm korda suurem, siis ei ole Euroopas kedagi, kes panustaks kivisöe pikaajalisse tulevikku. Aga meie, põlevkivipallurid, plaanime ehitada rohkem korstnaid. Põlevkivijaam on tulevikuks jama jaam, kirjutab energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt.
Jälle saab kirjutada loo, mille sisu on, et “Isamaa energiaplaan on kõigi teiste plaanide kritiseerimine.” Või siis veel lühemalt “põlevkivi, põlevkivi, põlevkivi.” Päris maailm on aga edasi liikunud, koos arvutuste ja plaaniga, mida igaüks võib lugeda. Eesti energiaplaaniga, mida viime ka ellu.
Põlevkivijaam on tulevikuks jama jaam. Lühidalt: ükski investor, ükski pank ei rahasta uut põlevkivijaama. Kõik Eesti Energia põlevkiviinvesteeringud on nende investeerimisvõimekust vähendanud.
Kui mind ei usu, kuulake Eesti Energia juht Andrus Durejkot, kes intervjuus Arp Müllerile ütles, et kui Auvere maksis 600 miljonit eurot, siis uus maksab juba pigem miljard eurot, “Selle tasuvus on alati küsitav,” ütles Durejko diplomaatiliselt. See hinnang põhineb Excelil, mitte ideoloogial või demagoogial, mis on Isamaa “energiaplaani” tüvi.
Miljard eurot jaama eest, mis esiteks tõenäoliselt enamiku aastast seisaks. Ühtlasi oleks see tõenäoliselt väga ebatöökindel. Põlevkivi on maailmas väga ebatavaline kütus, mis tähendab, et standardiseeritud ja toimivaid tehnilisi lahendusi sisuliselt ei ole. See on ka Auvere hädade algpõhjus.
Selle raha eest saaks neli sama võimsat gaasijaama. Ja siit hakkab kooruma juba hoopis tõsiseltvõetavam plaan.
Mis tegelikult juhtuma hakkab?
Lisaks oluliselt soodsamale hinnale on gaasijaam töökindlam ja reageerib kiiremini (lihtsustades: läheb nupust käima). Samuti on gaasijaamu lihtsam üle Eesti hajutada, kuna need ei pea asuma põlevkivikaevanduste kõrval.
Need ei tekita massiivseid tuhamägesid. Õhk jääb ka puhtamaks, meenutagem, et Ida-Virumaa laste kopsude tervis on jätkuvalt ülejäänud Eestist halvem. Puhast põlevkivi ei ole olemas. Juhitavate jaamade hajutatus on ka riskide hajutatus. Seda õpetab ka Ukraina kogemus.
Kas gaasiga elektri tootmine on odav? Mitte otseselt. Nagu ka mitte põlevkivist elektri tootmine. Gaasijaamu, mis asendavad põlevkivijaamu, on vaja tipuhindade tasandamiseks ja varustuskindluseks. Paari aasta pärast on meil seejuures piisavalt ka kodumaist biogaasi tootmise võimekust, et katta Eesti gaasivajadus tipuelektri tootmisel.
Tallinna Tehnikaülikooli arvutuste kohaselt pakub Eestile parimat aasta keskmist elektri lõpphinda kooslus, kus 70–80 protsenti elektrist tuleb taastuvatest allikatest. Kuna päikeseparke on meil juba piisavalt, ütleb sama arvutus, et sihi saavutamiseks on vaja veel ainult 100–110 tuulikut.
Juba on 2/3 Eesti energiatootmisest taastuvenergia. Taastuvenergia hinda ei mõjuta energiakriisid. Samuti on ta hajutatud üle terve Eesti, sestap ka raskemini häiritav.
Viimase viie aastaga on lisandunud umbes 1000 megavatti päikeseenergiat, siis sisuliselt on võimsus neljakordistunud. Sellest piisab, et isegi märtsis oleks hinnad päris madalad. Märtsi keskmine oli 61 senti/kwh, aprilli keskmine on seni olnud umbes sama.
Sama viie aastaga on tuuleenergia võimsus kahekordistunud, meil veidi üle 200 tuuliku. Akudest ei hakka rääkimagi, viie aasta eest oli nende võimsus sisuliselt null, selle aasta lõpuks ületab võimsus 200 megavatti. Paralleelselt ehitame juba varustuskindluse tagamiseks gaasijaamu, mis vahetavad välja ebatöökindlad põlevkivijaamad.
Detailsemalt saab plaani kohta lugeda möödunud aasta lõpus avaldatud energiamajanduse arengukavast (ENMAK). Ei tasu lasta ennast nimest hirmutada, selle põhidokument on paarkümmend lehekülge pikk ja ei ole väga tehniline. Lühidalt, meil ei ole mitte ainult plaan, vaid seda plaani viime ka ellu.
Põlevkivijaama saab ehitada ainult käsu korras
Iseenesest on hea, et joonistub välja, et Isamaa (ja paistab, et ka Keskerakonna ja EKRE) plaan päriselt ongi ainult põlevkivi. Aga kuidas see plaan tegelikult tööle hakkab, meile ei öelda. Ei saagi öelda, sest selles ei ole majanduslikku loogikat. Ainuke loogika on õhata, et vanasti oli parem.
Teine võimalus on, et nad päriselt ei tea või ei saa aru, et põlevkivi ei ole elektri tootmiseks enam ammu tõsiseltvõetav majanduslik alternatiiv, kuna nende teadmised energeetikast pärinevad ammusest ajast.
Kui nad kunagi energeetika eest päriselt vastutama peaksid, siis tabaks neid pärismaailm pärisarvutustega väga ootamatult. Sel juhul tekiks küsimus: kas kohaneda reaalsusega või raiuda oma sisutühi “plaan” läbi?
Kahjuks ei saa seda teist võimalust välistada. Sellel oleks Eesti energeetikale ja majandusele väga pikaks ajaks väga halvad tagajärjed, muu hulgas halvem varustuskindlus ja Eesti Energia veel langev investeerimisvõimekus. Riigi vead ei ole kahjuks välistatud, kui poliitikud seda piisavalt nõudlikult soovivad.
Seda skisofreenilisem on kõrvaldebatt selle kohta, kas Eesti Energia võib Viru Keemia Grupile (VKG) müüa kaevandusloa, mida Eesti Energial vaja ei lähe, aga VKG-l läheb. Nagu ikka: omal plaani ei ole, aga kui kellelgi teisel on, antakse vastu näppe
Taustal käib veel arutelu tuumaenergia kohta. See arutelu on märkimisväärselt tasakaalukas, aga ei saa jätta märkimata, et kui jaama esimene 300MW reaktor 2035. aasta kandis või pärast seda valmib, siis seegi katab praeguste plaanide järgi umbes veerandi Eesti aastasest tarbimisest. Ruumi on.
Üks märkus veel. Urmas Reinsalu, palun jääme viisakaks. Poliitilisi oponente võib kritiseerida, aga ametnike nimeliselt halvustamine ei ole väärikas, professionaalne ega Eesti poliitilisele debatile omane.