Riigikogu riigikaitsekomisjoni liige Alar Laneman toob välja, et Euroopa Komisjoni volinik Piotr Serafin lausus eelmisel nädalal Delfile, et tulevikus on oodata tugevamate kaitsevõimetega Euroopat. „Ja siis pole vahet, kas (kaitsetööstus) tehas asub Eestis või Itaalias,“ märkis ta.
Jutt käib Euroopa Komisjoni septembris heaks kiidetud SAFE-programmist, millega suunatakse kaitsevalmiduse suurendamiseks 150 miljardit eurot. Programm võimaldab liikmesriikidele pikaajalisi ja odavaid laene ning Eesti peaks saama sellest 2,66 miljardit eurot.
Pealiskaudne ja üleolev suhtumine
Eeltoodud voliniku hinnang jättis paraku kummalise ja pealiskaudse mulje, seega mõjult ka ohtliku.
Esiteks, tegemist on volinikuga, kelle vastutusvaldkondadeks on eelarve, pettusevastane võitlus ja avalik haldus – mitte kaitsepoliitika ega kaitsetööstus. Avalikes allikates ei kajastu ka tema isiklik kogemus selles valdkonnas.
Kuigi arvamuse avaldamine on igaühe õigus, mõjub kõrge ametniku seisukoht paratamatult ametliku positsioonina. Selline väljaütlemine valdkonnas, mida ta ei juhi ega tunne, on vastutustundetu – eriti praeguses julgeolekuolukorras, kus drooniintsidendid ja õhupiiri rikkumised on muutunud Euroopas igapäevaseks.
Kui volinik väidab, et asukohal pole vahet, tekib küsimus, miks ei võiks siis kaitsetööstuse tootmised asuda just Eestis, mitte Itaalias. Oleme idapoolne riik, kes mõistab ohtu ja vajadust kaitsevõime järele paremini kui paljud teised. Seejuures on Eesti riik, kes on juba astunud konkreetseid samme oma kaitsetööstuse arendamiseks ja tootmise kasvatamiseks.
Voliniku hinnang ignoreerib täielikult ka Ukraina kogemust. Ukraina on suutnud sõja käigus arendada oma kaitsetööstust tasemeni, mis suudab eri allikate väitel varsti tagada 50% riigi vajadustest. Enamgi veel – mitmed rahvusvahelised ettevõtted, nende seas ka Eesti kaitsetööstuse tegijaid, on kolinud oma tootmisi Ukrainasse, lähemale tarbijale ja lahinguväljale.
Seos riigi tegevusvabadusega
Kaitsetööstuse asukoht on küsimus, mis on otseselt seotud riigi iseseisvuse, majandusliku kaalu ja poliitilise mõjukusega.
Riigil, kes omab strateegilise mõjuga relvi, on mõjuvõimu nii relvamüügi, koostöötingimuste kui ka rahvusvaheliste otsuste kujundamisel. Riigil, kel need puuduvad, on ka tegevusvabadus mõistagi piiratud, mis sunnib teda arvestama teiste riikide otsuste ja tingimustega.
Kriisiolukordade korral kehtib halastamatu tõsiasi – kellel on vahendid, see saab neid kasutada; kellel neid pole, peab ootama ja kõrgemat hinda maksma. Ilmekas näide sellest on koroonaajast.
Kaitsetoodangu puhul pole ka välistatud olukorrad, kus vajalikku varustust lihtsalt ei müüda või tehakse seda ebasoodsatel tingimustel. Seda on ilmekalt näidanud Venemaa sõda Ukrainas.
Lisaks tuleb arvestada ka investeeringute, maksutulu ja tööhõive vaatenurki – kõik need on seotud tootmise asukohaga.
Tehasest rindele
Möönan, et kaitsetööstuse tootmisahela kõikide etappide paiknemised ei ole võrdse kaaluga. Jääb vaid loota, et volinik pidas silmas erinevusi algkomponentide ja lõpptoodangu tootmise vahel. Kuid just valmistoodangu tootmise puhul – näiteks laskemoona ja kaitsevahendite – on lähedus tarbijale määrava tähtsusega.
Tänane kogemus näitab, et ülioluline on ka tootearendus – eelis on sellel, kes vajalikud arendused vastasest kiiremini oma lahinguüksusteni viib. Eelis lahinguväljal on alus edule sõjas.