- märtsil sai 5 aastat esimesest noorte algatatud globaalsest kliimastreigist. Greta Thunbergi eeskujul juhitud liikumine tõi miljonid noored tänavatele, avaldamaks survet poliitikutele kliimamuutuste tõkestamiseks. Täna, viis aastat hiljem, peame küsima: mis on muutunud?
Mõneti on edusamme näha. Teadlikkus kliimamuutustest on tõusnud igas vanusegrupis ning ajendab nii üksikisikuid kui paljusid riike ja ettevõtteid keskkonnasõbralikkuse poole. Kaks viimast seavad eesmärgiks ka kliimaneutraalsuse. Kuid kas see on piisav? Karm tõde on, et paraku on kliimamuutustega tegelemine paljuski vaid sõnade tasandil. Noorte aktivistide jätkuvad streigid näitavad selgelt, et kuigi nende surve on avaldanud mõningast mõju, ei ole see siiski piisav. Igal aastal püstituvad uued rekordid ekstreemsete ilmastikuolude tõttu ning kliimamuutused tabavad aina enam ka riike, mis pidasid end nendest kaugeks.
Pange end noorte olukorda – seisate eksistentsiaalse kriisi ees ja tahate, et otsustajad sellega tegeleksid. Kuidas otsustajate ja laiemalt ühiskonna tähelepanu võita, et probleemile osutada? Radikaliseerumine on märk meeleheitest. Aktivistid kasutavad üha äärmuslikumaid meetodeid, sest tavalised protestid ja marsid ei näi toimivat – neid on korraldatud 5 aastat järjest. Me elame ajal, kus teadlased hoiatavad, et oleme kriisi äärel, kust tagasipöördumine on võimatu. Selles valguses on arusaadav, miks noored on valmis oma õpinguid ja eneseteostust ohverdama kliimamuutustega võitlemise nimel.
Hea meel on tõdeda, et ka kliimadiplomaatia on noorte seas aina populaarsem. Eestis on traditsioon veel kanda kinnitamas, aga siiski edukas. Minul õnnestus olla 2022. aastal Eesti noorte kliimadelegaat ning oma mandaadi jooksul sain Eesti noori esindada ka ÜRO kliimakonverentsil. Töövarjuna läbirääkimistel ja kohtumistel kaasaskäimise väärtus on hindamatu. Lisaks korraldasime Euroopa Liidu noordelegaatidega ühispöördumise EL juhtidele, kus rõhutasime fossiilkütuste loobumise vajadust ja õiglast üleminekut.
Vaatamata noorte aktivistide pühendumusele, kipuvad inimesed neid siiski alahindama ja naeruvääristama, väites, et nad peaksid mõtlema rohkem kooliskäimisele kui “kliimapaanikale”. Samal ajal ignoreeritakse kahte asjaolu – esiteks, et noored ei streigi meelelahutusest ning teiseks, et koolitee läbinud teadlased räägivad täpselt samadest ohtudest, mida aktivistidki, ent ka neid ei võeta piisavalt kuulda.
Huvitava asjaoluna tuleb välja tuua ka eristav suhtumine aktivismi. Kui noored streigivad oma tuleviku nimel, kasutades äärmuslikke meetodeid, on see taunitav ja tekitab ühiskonnas viha. Kui põllumehed streigivad Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika vastu ning oma töötingimuste parandamiseks, kasutades samuti äärmuslikke meetodeid, siis on tegemist lühiajalise ebamugavusega, mis tuleb lihtsalt välja kannatada. Olin just eelmisel nädalal Brüsselis ja toon mõned näited põllumeeste põhjustatud ebamugavustest – rehvide põletamine, munade loopimine tänavatel ning metroojaama süütamine.
Uus põlvkond ei aktsepteeri passiivsust
Euroopa Keskkonnaagentuur on hinnanud, et kliimamuutustest enim mõjutatud ühiskonnagruppide hulka kuuluvad ka noored ja lapsed. Seda enim põhjusel, et kliimamuutused põhjustavad noortel vaimse tervise probleeme, näiteks ärevushäiret. Ent EEA hinnangul on haridusega seotult olemas ka käega katsutav probleem – ca 10% koolidest Euroopas asuvad piirkondades, kus kliimamuutustega seotud üleujutuste riskid on kõrgeimad.
Kliimamuutused võimendavad kõiki juba täna olemasolevaid probleeme lastel erinevates maailma paikades – näiteks alatoitumine, veepuudus, kehv haridus. Tartu Ülikooli keskkonnatervishoiu professor Hans Orru on hinnanud, et Ida-Virumaal on laste tervis põlevkivitööstuse põhjustatud õhusaastest väga mõjutatud. 2023. aasta Eesti inimarengu aruanne toob välja, et Eesti noored vaevlevad kliimamure käes. On põhjendatud öelda, et kliimakriis on ka inimõiguste kriis.
Ehe näide kliimaaktivismi mõjust ja vajalikkusest on Eesti esimene kliimakaasus, kus Fridays For Future (FFF) aktivistid võitsid Enefiti õlitehase kohtuasja Riigikohtus. Eesti esimene suurem kliimastreik toimus 2019. aasta märtsikuus aasta hiljem pöördusid FFF aktivistid õlitehase ehitusloa asjus kohtusse. Samal ajal korraldasid nad ka rahumeelseid kliimastreike ja noorteüritusi ning andsid kliimamuutustega seotud tunde koolides. Mulle ei tundu, et selliseid asju tehakse igavusest.
Samuti ei saa väita, et õlitehase vastu protesteerimine oleks olnud “noorte värk”. Õlitehase vastu oli ka kogu opositsioon ning Eestimaa Looduse Fond, Eesti Roheline Liikumine ja Keskkonnaõiguse Keskus andsid 2019. aastal Jüri Ratasele üle pea 3000 inimese allkirjaga pöördumise, kus sooviti riigilt teaduspõhist ja kiiret tegutsemist kliimamuutuste pidurdamiseks. Jüri Ratas ütles tollal, et “Meil on vastutus praeguste ja tulevaste põlvkondade ees ning neid samme ei saa vaadata lihtsalt kuluna.” ning seejärel andis 2020. aastal valitsusega rohelise tule õlitehase ehituseks.
Kliimaaktivistide panus ühiskondlikku debatti on tervitatav
EKREIKE pärand Kaja Kallase valitsustele on olnud paljudel põhjustel halb, õlitehas sealhulgas. Et maksumaksja raha mitte korstnasse kirjutada, tuli leida parim võimalik lahendus keerulises olukorras ning õlitehas käivitatakse tähtajaliselt.
Kogu see õlitehase saaga ilmestab hästi, miks kliimaaktivistide tegutsemine vajalik on. Noored on teadlikud, jälgivad poliitikat ja nõuavad sõnade asemel tegusid. Nad teavad, et kliimakriisil ei ole piire ning et igal riigil on selle lahendamisse oma panus anda.
Euroopas on mõned riigid võtnud eesmärgiks vähendada CO2 heidet 50% võrra aastaks 2030, mis on ambitsioonikas, kuid kas see on maailma kontekstis piisav? Meile Euroopa riikides tähendab kliimaneutraalsus konkurentsieelist, millega saame mõjutada ka teisi maailma riike – see on iseenesest positiivne. Aga et kliimamuutusi päriselt ohjeldada, vajame globaalset pingutust.
Pariisi kliimalepe, millele on alla kirjutanud 193 riiki, sealhulgas kogu Euroopa Liit ja kõik G20 riigid, märgib ülemaailmset pingutust kliimamuutuste vastu võitlemisel. Eestis on valmimas kliimaseadus, mis viib meid suure sammu lähemale kliimaneutraalsuse saavutamisel oma riigis. On ainult tervitatav, et kliimaaktivistid soovivad ka selles debatis sõna.
Ursula von der Leyen rõhutas sügisel peetud State of the Union kõnes noorte olulisust ning nendega arvestamist. Sel kevadel toimuvatel Euroopa Parlamendi valimistel saavad esmakordselt hääletada miljonid noored, kellest noorimad on sündinud 2008. aastal (riikides, kus valimisõigus on al 16.eluaasta).
Suur osa tänastest aktivistidest olid alles lapsed Pariisi kliimaleppe sõlmimise ajal. Ent nii nemad kui varem sündinud noored on just need, kes kannavad tulevikus kliimamuutuste tagajärgede raskust oma õlgadel. Nad seisavad silmitsi tulevikuga, mille kas seavad ohtu või muudavad paremaks tänased poliitilised otsused.