Kui jälgida meediat, siis tundub, et meile on kallale tulnud kõik maailma hädad, üksteisest täiesti sõltumatutena. Lahendusi otsides unustame, et olulised otsused mõjutavad kõiki ja kõike. Vahel läheb meelest ka see, et asjade tegemiseks on vajalikud vahendid, mida keegi looma peab. Unistuspõhised otsused peaks olema ka kompetentsipõhised ja väärtuspõhiste otsuste tegemisel peab mõtlema majandusasjadele.
Meil on kolm pärismuret, mis mõjutavad olevikku, varjutavad tulevikku ja millede realistlik ja üheaegne arvestamine määrab meie edasise arengu. Need on sõda, majanduse madal tootlikkus võrreldes lähinaabritega koos suurte regionaalsete erinevustega ning ressursside piiratus. Esimene sööb vajaminevaid vahendeid ning suurendab ebakindlust, teine mõjutab meie võimet tagada inimeste heaolu ning kolmas seab piirangud võimalustele.
Esiteks, sõda toob kaasa kulud, isegi kui seda meist kaugel peetakse. Meie osa on kaitsevõimega seotu. Näiliselt on jutt mõnest protsendist, umbes nagu sööksime õhtul 200-grammise lihatüki asemel 194-grammise ja ülejäänu paneks kõrvale. Ometi on vahendite majanduskäibest kõrvaldamisel suur pikaajaline mõju.
Tuntavaks majandusliku heaolu kasvuks võrreldes teiste riikidega kulub ligikaudu inimpõlv. Kui selle aja jooksul on aastane majanduskasv 1% võrra teistest väiksem, on lõpuks erinevus 28%, aastase erinevuse 1,5% korral on lõpptulemuse erinevus juba 45%. Kuigi isegi kaotaja poolel on sõjas peaaegu alati olemas ka mikrotaseme (majanduslikud) võitjad, on sõjalised kulutused inimkonna kõige tobedamad. Vastu saadakse surma ja hävingut. Kuna inimene on loomariigile tunduvalt lähemal kui vahepeal tundus, on need kaitsekulud vabaduse nimel paratamatud.
Sõjal on majanduslik mõju ka juhul, kui ta siia tulemas pole. Pikka aega oleme mõelnud kaubateest, millega seotud logistika tagab väärtusvoost osa siiajäämise. Juba pandeemia tekitas maailma kaubavoogude teedele suure hulga väiksemaid kraave. Praeguseks on ida-lääne suunalisel kaubateel kuristik. Seda teed enam ei ole, kuni naaber aru pähe ei võta. Ja riigieelarve turgutamine laenamisega ei aita kuigi palju. Nagu president Karis oma kõnes märkis, ei ole isegi inimpõlve vaja, et senise tempoga jätkates oma rahaasjadega lõhkise küna ees olla.
Kõige olulisem majanduspoliitiline järelm on, et peame oma majandust ja ühiskonda muus osas nii avatuna hoidma kui vähegi võimalik. Seda ka pisiasjades, sest iga täiendav piirang muundub kiirelt majandusprobleemiks. Eriti praegu peab Eesti seisma majanduste ja ühiskondade jätkuva avatuse ja ausa konkurentsi eest vähemalt Euroopa Liidu piires. Isolatsionism, millele viitas peaminister Kallas Tartus, on ummiktee.
Teiseks, kuigi meie majandus ja ettevõtted on teinud hiiglasliku arengu, on arenguks ruumi küllaga. Rohkem töötamine ei aita, sest töötunde teeme juba praegu naabritest rohkem. Aitab senisest targem töötamine, targem äritegevus ja efektiivsem riigitüüri keeramine. Ainult siis on avatuse säilimisel ettevõtetel võimalik praegusest olukorrast eluga ja eduga välja tulla. Regionaalpoliitikale Eestis peame otsa vaatama senisest märksa kainemalt ja vähem loosunglikult.
Kolmandaks murekohaks on ressursid. Oleme oma SKP-ga inimese kohta tõusnud maailma võrdluses arvestatavale kohale. Kuid see ei ole veel rikkus. Võrreldes “vanade” majandustega kulub meil märksa rohkem neil juba ammu korda tehtud asjadega tegelemiseks. Kasvava ja jätkuva heaolu tagamine on meil seetõttu suhteliselt raskem.
Isegi lamemaalased teavad Prachetti raamatutest, et maa on lõplik. Mis tähendab, et loodusrikkused ei ole põhjatud kusagil. Optimistid vaatavad Eesti maapõue ja näevad seal nii kulda kui karda, aga suhteliselt suured majanduslikud ja sotsiaalsed kulud on seni takistanud nende kasutusele võtmist. See ei muutu lähitulevikus iseenesest.
Kõige olulisem ressurss on keskkond, mida oleme hoidnud läbi sajandite, kui vahepealne sotsialismiaeg välja arvata. Rohepööre on paljudele majanduslikult kasulik ning suuri võimalusi tekitav, kuid ühiskonnale tervikuna kipuvad kulud kasvama. Eespool tehtud protsendiarvutused kehtivad ka siin. Samas, nende kulude hindamine on keeruline. Kõikide muudel tehingutel on vähemalt kaks osapoolt, kes asjad enam-vähem tasakaalus hoiavad. Keskkonna ja loodusega laiemalt seotud toimingute puhul pole aga teine osapool veel pärale jõudnud. Meie tänased otsused maksavad (või ei maksa) kinni järeletulevad põlvkonnad.
Need kulud on paratamatud. Kliimakriis on suure tõenäosusega päriselt olemas, kuigi selle inimtekkelise osa täpse suuruse üle saab vaielda. Aga isegi siis, kui oleksime ilmatargad, kes kliimakriisi minema analüüsivad, ei tähenda see, et oleksime keskkonnaga seotud kuludest vabad.
EL peab kliimakriisi oluliseks ja peame sellega kaasa minema, pragmaatiliselt. Muidu oleme kaotajate hulgas. Hurraaoptimistlikust rohelusest peaksid siiski loobuma isegi hurraaoptimistid, pragmaatilise rohelus viib paremate ja kindlamate tulemusteni. Vahendid, mida kasutame roheprojektides, peaks olema läbi arvutatud sama põhjalikkusega, kui seda tehakse äriinvesteeringute hindamisel.
Sünge pilt? Riik tuleb käigus hoida, sõjaga seotud suuremad kulud on paratamatud, keskkond nõuab oma, majanduses pole olukord kiita ja inimesi tuleb hoida. Nõustuda tuleb president Ilvese sõnadega eksistensiaalsest ohust, mille kõrval muud mured kahvatuvad. Seda olulisem on pragmatism otsuste tegemisel, et valida ressurssidele mõjusaid rakendusi. Exceli tabel on hindamatu abiline ka väärtuspõhiste otsuste tegemisel.
Aga olen koos paljude teistega paadunud optimist. Suure osa jooksul meie kirjutatud ajaloost on olukord olnud suurtes piirides ühesugune, ka naabrid pole muutunud. Aga oleme alles, tegelikult ka paljunenud ning oluliselt rikkamaks saanud. Kas tulevikutunneli lõpus paistab valgus või vastupidi, sõltub ikkagi suurel määral meie endi võimest arukaid valikuid teha. Üheaegselt ja korraga tuleb arvestada sõja, majanduse, keskkonna ja inimestega. Unistades, aga pragmaatiliselt.