Taskuhäälingu saate „Õhus on uudiseid“ #16 episoodis kõnelesid nädala tähtsamatest sündmustest Annely Akkermann, Siim Kallas ja Eerik-Niiles Kross.
Algamas on Eesti Vabariigi aastapäeva nädal, kuid seni kuni Ukrainas kestab täiemahuline sõda, on see ka sõja alguse traagilise aastapäeva nädal.
Möödunud nädalal toimus Müncheni kohtumine, kus riikide juhid rääkisid julgeolekust. Samal ajal saabus teade Venemaa vangistatud opositsiooniliidri Navalnõi surmast.
Saates arutletakse missuguseid paralleele nendele sündmustele võib tuua minevikust ja missuguseid järeldusi me peaksime neist tegema tulevikuks.
Riigikogu on võtnud vastu avaldusi peale Venemaa agressiooni ägenemist Ukrainas 2022. aasta veebruarikuus palju sagedamini kui sõjajärgsetel aastatel üldiselt. Riigikogu avaldus on väga kaalukas dokument – rahva arvamus. Varasemalt on tehtud seda üsna harva, aga nüüd on võetud põhjendatud hoiak, et erakordsed ajad nõuavad erakordset tegutsemist. Riigikogu avaldused komplektina on olnud väga head. Riigikogu on oma poliitilised seisukohad ja nõudmised selgelt ning jõuliselt sõnastanud, olnud maailmas ja Euroopas esirinnas. Esimeses avalduses sõja eelõhtul 23. veebruaril 2022 ütles Riigikogu välja, et toimub Venemaa agressioon Ukraina vastu, mida sel ajal veel teised ei tihanud ütelda. Nüüdseks on maailm järgi jõudnud.
Saabumas on sõja teine aastapäev ja sellisel puhul on avaldus kohane. Laste küüditamine on kõige selgemini mõistetav sõjakuritegu, mida venelased praegu Ukrainas toime panevad. Sellel põhjusel on Putin saanud rahvusvaheliselt kriminaalkohtult arreteerimismääruse ning see on inimlikus mõttes üks hirmsamaid asju. Venelased on ise öelnud, et on ära viinud üle 740 tuhande lapse, ukrainlased on nimeliselt kindlaks teinud üle 19 tuhande lapse, aga koju tagasi on jõudnud kõigest 388 last. Venelased on julmemad ja jõhkramad, kui nad on ajaloos olnud varem.
Kohe on saabumas 1949. aasta märtsiküüditamise 75. aastapäev. 23 tuhandest küüditatud eestlasest üle kolmandiku olid lapsed, see on vana ja feodaalne meetod. Ristisõdijad viisid ära Eesti vanemate poegi. Stalini ajal küüditati vastaste perekondi. 1949. aastal oli küüditamise põhisihtmärk vastupanijad, metsast väljatulijad ja metsavendade perekonnad. Hiljem lisati sinna juurde kulaku märk.
Praegu Ida-Ukrainas toimuv on äravahetamiseni sarnane. Vene väed tulevad sisse ja neil on kaasas niiöelda rahvavaenlaste nimekirjad ning arreteeritakse politseinikud, ohvitserid, õpetajad, kohaliku omavalitsuse juhid ja linnapead. Täpselt samuti nagu meil 1941. aastal.
Märtsiküüditamise elas läbi Kristi Kallase perekond. Siimu abikaasa Kristi küüditati 6-kuusena, alla aastastest lastest jäi ellu mõni. Nende peale kaevati. Kindlasti oli, et naaber kaebas naabri peale, aga tegelikult oli see Venemaa propaganda loodud müüt. Küüditamine otsustati mujal ja muudel põhjustel. Peale metsavendade viidi ära maaeliit. Eestlased viid Siberisse ja loodeti, et igaveseks.
Ukraina laste puhul on hullem, et lapsed püütakse muuta venelasteks, pannakse Vene perekondadesse ja koolidesse, antakse uued nimed.
Ennenägematu on see, et kogu see jõhkrus toimub kaamerate ees. Stalini ajal pisut ilustati, häbeneti ja varjati. Nüüd sellega pigem uhkustatakse.
Saksamaal on uuritud, kuidas vägivald võtab üle inimese ja ametnikkonna, kuidas tekib õigustus tapmisele ja hävitamisele. Venemaal on vanasõna, et kõige pimedam on enne koidikut, aga läheb veel aega, nüüd on päike alles looja läinud.
Venemaa kirjanikud on öelnud: „Meie täidame oma missiooni hauast.“ Navalnõi järgib Solženitseni juhiseid. 1960ndate lõpul ilmus tema kuulus põrandaalune tekst „Elagem ilma valeta“, mis julgustab passiivset vastupanu, ei pea isegi vastu hakkama, keegi ei pea kaasa minema.
Nüüd pole Navalnõi surma puhul enam oluline, kuidas ta suri, vaid mida ta tegi ja missuguse sõnumi ta jättis. Nõukogude ajal oli väga tugev tsensuur, aga ometi info liikus. Tšehhoslovakkia sündmused kestsid mõne kuu, kuid see jäi küdema. Küsimus on, kas Navalnõi moraal jääb küdema ja kas ta mõjutab Venemaa elanikke. Kindlasti Navalnõi surm ei olnud asjata. Ta suutis oma sõnumit levitada miljoniteni. Võib-olla Putin tahaks, et me arutame tema surma üle, kuidas ta täpselt Navalnõi ära tappis, mitte selle üle, mis temast maha jäi. Navalnõi oli kangelane ja ta hukkus. Ühiskonnas võiks jääda moraalne süütunne, et me lasksime sellel juhtuda. Ilmselt on passiivseid mitte kaasa minejaid rohkem, kui me teame, sest Venemaal ei julgeta ausalt oma arvamust jagada.
Meil 1980ndate teisel poolel kombati piire ja midagi ei tehtud, olukord leebus. Täna Venemaal võib valele postitusele laigi panemine tuua kaasa kolme aastase vangistuse. Praegu on Venemaa režiim palju jõhkram ja jälitamisvahendid palju efektiivsemad.
Selle aasta Müncheni konverents oli realistlikum kui varem, paistab, et olukorra tõelisus jõudis kohale, illusioonid langesid. USA abi pidurdab sisepoliitika. Saksamaa poliitika on võrreldes sõja algusega diametraalselt muutunud. Täna on Saksamaa Ukraina üks suuremaid toetajaid. Lääneriikide kaitsekulud kokku on üle 200 miljardi euro, seda on kolm korda rohkem kui Venemaal, see võimsus peab hakkama mõjuma.
Rammsteini koalitsiooni riikide SKP on 35 korda suurem kui Venemaal. Venemaa kulutab 100 miljardit aastas, Lääs 50 miljardit. Kui liitlasriigid annaks 0,25% SKPst aastas, oleks sõda võidetav. Eesti ise on otsustanud, et Ukrainat aidatakse mahus 0,25% SKPst. Piirist kaugete riikide ohutaju on teine, abi ei anta lubatud mahus. Trumpil võib olla õigus, et Euroopa riigid on lasknud USAl oma arved kinni maksta. Peale II maailmasõda kandis Saksamaa pikalt sõjasüüd, see on pöördunud viimasel kahel aastal, on võetud suund sõdimisvalmidusele. Kogu Euroopas.
2014.aastal andsid kõik NATO riigid lubaduse viia oma kaitsekulud kokkulepitud 2% SKPst. Praegu on selleni jõutud veidi rohkem kui pooltes riikides. Venemaa on oma majanduse sõjaaegseks viinud kiiremini kui Euroopa. Alateadlikult Euroopa ootab, ka praegu oodatakse USA abi. Nüüd on USA abi takerdunud ja loodetavasti hakatakse mõtlema jalgade kõhu alt välja võtmisele. USAga on kõige suurem probleem see, et neil ei ole sõja eesmärk sõnastatud. “ As long as IT takes“, kuid ei ole kokku lepitud, mis see IT tähendab.
Riikide abi Ukrainale on suurem, kui Ukraina on edukas. Venemaa niikuinii toodab lugu, et Venemaad ei olegi võimalik võita.
USA võttis 1944. aastal teadliku poliitilise suuna, et nemad on maailma sandarmid. Nüüd on küsimus, kas pax Americana on läbi saamas. Peale Pearl Harbouri tegi Ameerika Casablancas otsuse, et tuleb minna sõtta Euroopa pärast Saksamaa vastu. Otsustati, et sõditakse tingimusteta kapitulatsioonini, mitte rahulepingu sõlmimiseni. Selliseid sõdu on ajaloos olnud kaks.
Brüsselis Euroopa nädalal räägiti palju Euroopa Liidu riikide suuremast kaitsekoostööst. Ilmselt on peale suviseid Euroopa Parlamendi valimisi meil Euroopa Komisjonis uus volinik – kaitsevolinik. Tõenäoliselt ei hakata vormima Euroopa armeed, vaid tõhustatakse koostööd kaitsetööstuse arendamiseks. Hea näide on Euroopa lennukitööstus, maailmas on kaks suurt lennukitööstust, üks Ameerikas ja Airbus Euroopas. Väikesel riigil on vähe võimalusi olla kaitsetööstuses edukas, kuid Euroopa Liidul tervikuna on arengupotentsiaali tohutult. Lihtsustada tuleks riikide vahelist koostööd, Euroopa riikide kaitsetööstused on endasse kapseldunud. Tuleb hoida ühiseid standardeid ja mitte lubada irduda standarditest turu hoidmise eesmärgil. Siin tekib veel küsimus, kuidas teha koostööd nende Euroopa Liidu riikidega, kes ei kuulu NATOsse.
Sellel nädalal me peame Vabariigi aastapäeva, aga mõtleme ka, kuidas kaitsta Eestit ja Euroopat, kuidas aidata Ukraina võiduni.
Hakka meie taskuhäälingu püsikuulajaks – jälgi meie saateid nutiseadmes.
Kuulmiseni!