Pärtel-Peeter Pere: poliitikute roll on hoida vabadust, mitte lämmatada kunsti ja arutelu

Arvamus
|
Pärtel-Peeter Pere
|
21.02.2024

Venemaal takistab demokraatia ideede levikut Vladimir Putini võim. Tallinnas takistab vene kogukonnas vaba ühiskonna ideede levikut ja arutelu linnavõim, kirjutab riigikogu liige Pärtel-Peeter Pere.

Kunstnikud Estookin ja Rebeca Parbus korraldasid Ukraina sõja teise aastapäeva eel näituse «Hetk». Tänavatel on reklaamitahvlitele paigutatud töödeldud fotod, millel on näha purustatud hooneid, mis asuvad nendesamade tahvlite taga sealsamas tänaval. Lasnamäe linnaosavanem Julianna Jurtšenko (KE) tegi teatavaks pealinna seisukoha: nad ei soovi näha sellist näitust. See on fundamentaalselt vale lähenemine.

Kunst on vaba. Sõna on vaba

Poliitikute roll on hoida seda vabadust. Mitte lämmatada ei kunsti ega arutelu, mida see tekitada võib. Seda arutelu oli vaja ammu enne Ukraina sõja algust.

Sügisel etendus Vene teatris Bertold Brechti «Kolmanda Reichi hirm ja viletsus». Brecht on 20. sajandi ja küllap ka 21. sajandi alguse aktuaalseim näitekirjanik, kirjutas Andrei Hvostov arvustuses. Vene teatrist jalutasid Brechti etenduse ajal inimesed saalist minema. Neile ei meeldinud, et natsiriik ja Venemaa samasse lausesse pandi.

Toomas Hendrik Ilves säutsus seevastu, et see näitus on «täpselt see, mida Tallinn vajab». Vabas Eesti Vabariigis on venelastel võimalus elada rahus, luua pere ning ennast teostada mistahes vallas. Pole siin mingeid klaaslagesid, on vaja vaid riigikeelt osata, nii on igal pool. Nii on Eestimaa venelastel seadusega ja NATOga kaitstud võimalus avatult rääkida ajaloost, okupatsioonist, praegusest sõjast ning kritiseerida sõjakurjategijat, Vladimir Putinit. Kui seda tehakse näitustel, galeriides või veelgi parem, otse tänaval, saame arutelu. Ei pea minema kuhugi nurga taha sõjakoledusest rääkima, nagu Lasnamäe linnaosavanem justkui soovitas.

Ajakirjanik Tarvo Madsen tõi konkreetselt välja, kuidas linnapea Mihhail Kõlvart (KE) väldib Ukraina kontekstis sõna «Venemaa», asendades selle väljendiga «see riik» ning seda igas intervjuus. Kõlvart käis mõned korrad Ukrainas ning tema kangelaslikke reisimuljeid kuuleme kohalikel valimistel söögi alla ja peale. Nagu see loeks midagi.

Sõna «okupatsioon» on Kõlvarti arust solvav. Kui me ei nimeta asju õigete nimedega ega isegi pilte ei näita, jätkame okupantide ja Keskerakonna tööd. Vene maailmavaate ehk russkii mir järgi tõi Nõukogude Liit Eestile kultuuri ja vabastas Eesti. Venemaa ja Vladimir Putini sõda ei mõisteta nimeliselt hukka, räägitakse, kuidas sõda kui selline on halb. Jaa, sõda on halb. Nagu ka Nõukogude Liidus inimesi õpetati või mis?

Sõjakoledusi kujutavate piltide suunas on kõlanud kriitika: selgitav tekst võiks olla. Kriitikutele vastu tulles võiks siis panna sõnad: russkii mir. Mina aga poliitikuna ei sekkuks kunstniku töösse mitte kunagi.

Mis siis juhtus?

Lasnamäe linnaosa vastas: «Teatavasti on kunst küll üks viis vaimse tervise parandamiseks, kuid sedapuhku sellisel viisil eksponeeritud näitus seda eesmärki ei kanna.» Süütuna näiv lausung on aga võimu seisukoht, argument, millele tuginedes saab eemaldada praegu või takistada hiljem Venemaad kritiseerivaid näitusi. Ning jah, see on linnavalitsuse seisukoht, kui seda linnavõimu kandja ütleb. Siin on kaks asja.

Esiteks on see seisukoht kirjaoskamatu. Kunsti käsitlemine utilitaarsena, st et sellest peab inimene saama mingit kasu või mõnu, pisendab kunsti. See nivelleerib kultuuri kui sellist, pannes selle ühele skaalale hamburgeri söömise või vanniskäiguga: kui on mõnus, on hea.

Kunstist võib hakata mõnus, ja häbi tundmata sealjuures. Aga ei ole kunsti väärtus üheses suhtes sellega, kas ta on mõnus, ravib tervist või mitte. Nii ei kehti alati vastupidine, näiteks provotseerimine provotseerimise pärast on võte, mitte garanteeritud sügavus.

Teiseks näitab see seisukoht nõukogudelikku suhtumist. Milleks on ühiskonnal kunsti vaja? Kui aga üks munitsipaalpoliitik unustab oma koha ja hakkab rääkima, milleks kunst on ja ei ole, on see vale. Kujutaval kunstil, nagu ka kirjandusel, teatril ja muusikal, on ühiskonnakriitiline roll, kui teose autor nii otsustab.

Venemaal mõistagi see nii pole: see pole vaba, vaid haige ühiskond. Putin on vaid selle sümptom, nagu kirjanik Mihhail Šiškin kirjutas. Venemaa Föderatsioon on Nõukogude Liit 2.0. Kui Brechti etendus oli Tallinnas vene keeles vabas maailmas, siis kahe aasta eest arreteeriti Moskvas Brechti teost lavastanud ja mänginud inimesed ühes publikuga, toob Hvostov välja.

Ei siin- ega sealpool piiri pole venelased rääkinud ajalugu selgeks, nagu tegid sakslased pärast sõda protsessiga Vergangenheitsbewältigung. Venemaal takistab ajaloo selgeksrääkimist Putini võim. Tallinnas takistab vene kogukonnas liberaalse demokraatia ja vaba ühiskonna ideede levikut linnavõim.


Toeta

Liitu püsiannetajatega

Liitu Reformierakonna püsiannetajate kogukonnaga, et saaksime liberaalse maailmavaate veelgi enamate inimesteni viia. Anna oma pikaajaline panus, et Eesti jätkaks paremal kursil!

Vaata lähemalt