Võlapaber kaotab väärtust. Seega – laseme need paberid kohe turule.
Sõjajumal sirutab oma raudse käe kodanike rahakotti. Eesti Vabadussõja kulusid loeti hiljem kokku 178,8 miljonit krooni. Minu vanaisa oli vabadussõja ajal riikliku rekvireerimiskomisjoni esimees. Rahvalt korjati kõike vajaminevat 8,9 miljoni krooni ulatuses. Väheks jäi. Peamine allikas oli riigi eelarve, mis suuresti tähendas riigilaenu. Välismaalased tulid ka appi, aga napilt. Natuke raha, natuke relvi, natuke toitu.
Aga nüüd Ukraina.
2024. aastaks on Ukraina eelarves ette nähtud riiklikke kulutusi 82,3 miljardit dollarit, tulusid oodatakse 43,7 miljardit. Sõjalisteks kulutusteks läheb 40 miljardit, ehk 22% SKPst. 2023. aastal kulus sõjaliseks otstarbeks 37-39%. Meil kulub veidi üle 3%.
Ukrainale tulevad appi välisabi ja laenud. Sõja algusest 2024. aasta alguseni on kõige suuremat sõjalist abi andnud USA – 43,9 miljardit eurot, Euroopa Liit on rahalist abi andnud 77 miljardit eurot.
Aga hakkavad tekkima probleemid. Ameeriklased puksivad. Muude abistajate sisepoliitikas tugevnevad Ukraina-vastased hääled. Niisiis – on vaja kokku kraapida kõik, mis võimalik.
Suured summad venelaste varasid on maailmas külmutatud. Täpseid arve ma ei leidnud, riigipanga varasid on külmutatud 210 miljardit, aga eraisikute kohta ei leidnud mina korralikku ülevaadet. Nii või teisiti – summad on suured. Kuluksid Ukraina „vabadussõjas“ ära küll.
Vene varade rekvireerimine näib olevat päris keeruline protsess.
Ka fundamentaalne liberalism loeb eraomandit pühaks ja puutumatuks. Selle põhimõtte rikkumine võib luua ohtliku pretsedendi. Igas riigis on ka erinevad hoiakud.
Mis oleks, kui Euroopa Liit annaks igale varanduse omanikule ühe võlapaberi, mis ütleb, et saate oma vara tagasi, kui sõda lõpeb. Muidugi pärast seda, kui oleme maha arvanud need kahjud, mida te olete tekitanud.
100 miljoni eest antakse natuke väiksemas väärtuses võlapaber. (Kes annab, kas tsentraliseeritult või iga riik eraldi?) Tagasi saate pärast sõja lõppu ja kohtuprotsesse süüdlaste üle. Läheb aega. Võlapaber kaotab väärtust. Seega – laseme need paberid kohe turule. Miljonär kalkuleerib – turult saab näiteks 100 miljoni asemel 15 miljonit, aga kui ootama jääda, siis võib lausa kõigest ilma jääda. Ja likviidsust on ka vaja.
Selleks ajaks, kui võlapaberi andja asub võlga klaarima, on võlg oma väärtusest väga palju kaotanud. Ei mingit omandi rekvireerimist. Enamik raha on õiges kohas kasutusel.
Ukraina saab sõjakahjude katmiseks kasutada kohe legaalselt seda raha, mis miljonärist üle jääb. Näib õiguslikult kõige lihtsamini lahendatav.
„Sõda ja raha“ – see on meie aja suurromaan.